neljapäev, 22. märts 2018

Natuke raamatust "Fitness & toitumine" ning üks tore kakaopuder kirssidega



"Kas sinust saab nüüd Inna Uit?", küsis sõbranna kavaler, kui väikeses seltskonnas suure õhinaga tulevast projekti lahti üritasin seletada. Sama küsimuse esitasin järgmisel päeval igaks juhuks ka treener Romanile, kes pikemalt mõtlemata ja tõsisel ilmel vastas: "Ei, hoopis Arnold Schwarzenegger!"

Rohkem kui pool aastat ja päris mitu treeningut hiljem olen õnneks endiselt naisterahvas ja projekt ise trükikojast välja pääsenud ning raamatupoe lettidele maandunud. Nimelt Egle Eller-Nabi, Kristin Salupuu ja noh, ka minu raamat "Fitness & toitumine". Tuleb tunnistada, et sellist aju- ja puhtfüüsilist gümnastikat, mis kõigega kaasnes, ma endale küll kuidagi ette kujutada ei osanud ja eks see on olnud kõigi meie kolme jaoks üks paras katsumus, mis koosnes veel magamata öödest, mitu korda ümber kirjutatud peatükkidest, vaidlemistest ja väljapraakimistest. Õnneks on rõõm lõpptulemuse üle nende pingutuste tõttu ka seda suurem. 
Minu põhiliseks ülesandeks oli retseptipoole kokku panemine ja ülespildistamine. Teooriaosas panid pead kokku Egle ja Kristin, aga eks oma osa, põhiliselt rumalate küsimuste esitamise näol, oli siin minulgi. Et Egle ise on bikiinifitnessi profivõistleja ja treener ning Kristin TAI-spetsialist ja toitumisnõustaja, kes mõlemad fitnessi harrastajatega päris palju koostööd teevad ning mina selle ala puhul algaja koos oma sadade "agadega", sai materjali kokku palju (ma usun, et ühe korraliku Fitness-ENE sarja kooostamine oleks hea tahtmise juures ka täiesti võimalik). Piirdusime siiski vaid küllaltki mahuka info- ja retseptipakiga, kuhu said kirja treeningut ja toitumist puudutavad põhitõed, võimalused kuidas iseenda energiavajadust ja parameetreid üldjoontes hinnata ja arvestada ning nõuandeid nii lihasmassi kasvatamiseks kui dieedipidamiseks. Ja muidugi päris palju retsepte, koos välja arvutatud energia- ja makrotoitainetesisaldusega. Mina püüdsingi võhiklikkust aga vähendada nii, et suvest saati omal nahal selle elustiiliga tutvust tegin, ning muidugi ka kõik raamatus leiduvad toidud oma menüüsse lülitasin ja kinni pistsin. Lisaks minu retseptidele leiab raamatust aga ka Egle ja Kristini lemmiktoite ning nelja tubli fitnessitüdruku (kellest üks on muide 58-aastat noor) inspireerivad lood ja lemmikud. 

 


 Ma ei ütleks, et tegu on raamatuga, mis on mõeldud vaid kitsale ringile harrastajatest. Kui on veel keegi, kes (nagu mina veel nii poolteist aastat tagasi) fitnessi vaid kulturismiga seostab, siis tegelikult käib selle termini alla ka üleüldine jõutreening ning enda vormis hoidmine, mis nagu ka hommikujooks või rattasõit, ei pea alati päädima maratoni või suurvõistlusega. Väga palju kasu on sellest raamatust olnud just mulle endale - mõnes mõttes võib seda nimetada isegi elu muutvaks kogemuseks, mis tegelikkuses põhineb kokkuvõttes vaid mõne üksiku, aga väga vajaliku uue harjumuse lisandumisel ja teadvustamisel. Panen siia kirja ka mõned punktid ja avastused, mis mulle endale selle ajaga selgemaks on saanud, aga eks neid on muidugi palju rohkem:
  
  •  Jõusaal on ok. Kui varem käisin pigem rühmatrennides, joogas või hommikujooksul, siis nüüd on programmi lisandunud ka jõusaal. Ma olen suhteliselt tagasihoidliku natuuriga ja algul tundsin end nende masinate ja hantlite seltsis päris ebamugavalt. Sain aru, et kui mõni sõber (või abikaasa) trenni kaasa võtta, läheb algul lihtsamalt. Ja pole tarvis karta, et trenniga alustades muusika vaikib, kogu saal raskused maha pillab ja ainuüksi sind jõllitama jääb – kõigil on seal endagagi tegemist küllaga. Jõutreening on tegelikult see, mis aitab keha vormida just enda eesmärkidest lähtuvalt. Rühmatrennid on üldjuhul tempokamad ja aitavad pigem üldist toonust hoida, minu puhul vähemalt toimib samuti ka BodyPump, olgugi, et tänu raskustele on see ehk pisut tõhusam. Eelnev pikem periood jooksu ja rühmatrennidega alandas mul näiteks küll kaalunumbrit, kuid ei teinud suurt midagi makaronkäsivarte ja loppis kõhuga (ikkagi kahe toreda lapse ema). Olin selle olukorraga leppinud ja üleliia muret ei tundnud, aga peale paari kuud jõutreeningut nii umbes 2-3x nädalas, hakkasin märkama muutuseid ja nüüdseks on need väikesed iluvead suuresti kadunud. Pealegi ei ole lihastreening ainult välimusekeskne tegevus - kui oled hädas näiteks alaseljavaludega nagu mina, aitab just kerelihaste tugevamaks muutmine (kuigi pead tundma oma piire ja sel juhul valima oskuslikult harjutusi - olen mitu korda ka hoogu sattunud ja oma seljale saalis liiga teinud).
  • Keegi ei ole tavaline (samas ka mitte ülemäära eriline).  Mul on olnud perioode, kus olen kartnud süsivesikuid rohkem kui kloune või nukke. Meil kõigil on oma eripärad ja maitse-eelistused. Mõni ei talu piimatoooteid, mõnel takistavad eetilised tõekspidamised osta kindlaid tooteid või tarbida teatud toidugruppe. Mõnele ei maitse lihtsalt  muna, koriander või banaan. Me kõik aga vajame aga elutegevuseks piisavas koguses energiat korraliku kütuseseguna rasvadest, süsivesikutest, valkudest, vitamiinidest ja mineraalainetest. Kuigi kogused sõltuvad paljudest asjaoludest, ei saa keegi öelda, et tema kehal mõnda neist tarvis pole. Keha on küll uskumatult tark instrument, aga mitte kõikvõimas. Ja kui märkad, et väsimus vaevab, küüned kipuvad lõhenema ja nahk kuivab, siis pole üldjuhul süüdlast tarvis kaugelt otsida. Kui sa ei talu mõnda toiduainet, kas siis tervise või lihtsalt eelistuste pärast, otsi asendusi, aga ära jäta menüüst välja tähtsaid valguallikaid vms. Ja toit peab igal juhul maitsema hästi, muidu jääb ka kõige tervislikum ja professionaalsem toitumiskava ühekordseks ettevõtmiseks. Olen kokkuvõttes ka aru saanud, et näpuga järje ajamine ja kontrollfriiklus makrode-mikrode osas on vähemalt tavaharrastaja jaoks pikemas plaanis ja igapäevase ettevõtmisena paras ajaraiskamine, sest grammi täpsusega ei ole ühegi toiduaine väärtust võimalik hinnata, kui sul just oma isiklikku väiksest laborit kodus ei juhtu olema. Küll aga on nt Nutridata andmebaas, My FitnessPal või muud analoogid headeks abilisteks oma toitumisharjumuste ja koguste esialgsel kaardistamisel ja võib-olla ka pisteliseks kontrolliks, kui tunned, et toitumine teinekord lappama kisub.
  • Söö see kook ja joo see vein! Aga mitte iga päev. Olen täheldanud, et pigem mõjub halvemini see, kui midagi paaniliselt väldid. Minu eelmine, pool aastat ilma alkoholita eksperiment, lõppes näiteks küll väga toreda, aga siiski vast liiga tormilise peoga (millele omakorda järgnes raskekujuline teadagi mis). Kord-paar nädalas mõistlikus koguses teadlikult patustada on ka heaks iseloomuharjutuseks ning ei teki tunnet, et see on nüüd viimane kord elus, kui endale näiteks jäätist lubada saad, mis tervet karpi korraga tühjaks sööma sunniks.
  • Tasakaal ja järjepidevus. Kuigi pean enda toidulauda laias laastus üpris tervislikuks, kipun kiirematel perioodidel ennast tahaplaanile jätma ja sööma nii nagu juhtub ja sageli ka seda, mida parasjagu käepärast on. Kui teadlikult toidukordi ette planeerida ja lihtsalt võtta endale see aeg söömiseks (vahel on see tõesti lihtsalt otsustamise küsimus), jäävad ära hilisemad imelikud isud ja kõrvalekalded, mille järelmõjud võivad kesta päevi või halvemal juhul kõik eelnevad pingutused lõpetada. Lihtsam on kogu aeg ree peal olla, kui proovida sellele tihti ja suurenevate vahemaadega tagasi peale hüpata.

      Kes soovib fitnessi kohta rohkem teada saada, meie kolmeliikmelise naiskonna muljeid kuulda või mõnele kindlale küsimusele vastust saada, siis reedel, 23.märtsil, kell 17:00 oleme Viru Keskuse Rahva Raamatus ja räägime just nendel teemadel. 


 

Pika jutu lõpetuseks jagan ka ühte töö käigus tekkinud retsepti, mida väga armastama olen hakanud. Leotatult on teravili kehale muide palju paremini omastatav ning sellisel kujul ei ole tegu üldse tavapärases mõistes pudruga - pigem meenutab see kakaokreemi. Kui soovid magusamat maitset, lisa rohkem banaani. 

RUKKI-KAKAO TOORPUDER JOGURTI JA KIRSSIDEGA

E: 417 kcal SV: 52 g R: 12 g V: 18 g

40 g täisterarukkihelbeid
15 g linaseemneid
1 dl vett
50 g tükeldatud ja külmutatud banaani
100 g külmutatud kirsse
120 g Kreeka jogurtit (4%)
5 g (toor)kakaopulbrit
näpuotsaga kaneelipulbrit

Leota rukkihelbeid ja linaseemneid üle öö vees. Tõsta eraldi kausiga külmkappi sulama sügavkülmutatud kirsid. Hommikul lisa leotatud rukkihelvestele ja linaseemnetele kakao, kaneel, külmutatud banaaniviilud ja pooled kirsid ning töötle saumikseriga ühtlaseks. Aseta klaaspokaali kihiti pool jogurtikogusest, mõned kirsid ja siis rukkisegu. Kõige peale tõsta ülejäänud jogurt ja marjad.



kolmapäev, 14. märts 2018

Küpsetuspaberis aurutatud kanafilee


Lisaks sellele, et ma viimasel ajal palju sporti olen teinud, on kohe-kohe trükikojast välja pääsemas ka Lia Virkuse ja minu padades-pottides valmis küpsenud kanaroogade raamat. Olen ise väga põnevil, aga  samas natuke kardan ka - et kas ikka kõik sai täpselt selline nagu ette kujutan, sest arvutiekraanil ja päris paberil on ikka päris suur vahe sees. Samamoodi võib ei tea kust teinekord raamatusse sisse hüpata mõni kotermann ja retseptikogustelt valikuliselt gramme või detsiliitreid pihta panna. Ja kuigi selliseid asju juhtub harva, sest kogu materjal vaadatakse mitme ja mitme agara inimese poolt mitu-mitu korda üle, on ikka kuni raamatu ilmumiseni ärevus sees ja sinna ei saa ma enda puhul midagi parata.
Aga kanatoite sai kokku palju. Mitmed nendest pääsesid raamatusse, aga mõned jäid ruumipuudusel välja, millest on muidugi kahju. Avastasin ka, et kuigi olen juba tükk aega kanalainel, on blogi retseptivalik selles osas siiski kesine ja vea parandamine ju igati minu võimuses. Niisiis, rohkem kanatoite hakkab siiagi kogunema, kuid muidugi mitte ainult. 
Alljärgnevast toidust ka natuke. Küpsetuspaberis aurutamine on igati hea nipp ja seda kasutan ma viimasel ajal päris tihti. Paberiga mässamine võib tunduda tüütu ja keeruline, aga kui ükskord juba toidupaki valmis voldid, siis tundub see eelnev hirm endalegi tobe. Paberisse saab lisaks kanale pista ka erinevaid köögivilju, samal meetodil saab valmistada ka näiteks kalafileepakikesi või siis jäädagi ainult köögiviljade-ürtide juurde. Toit valmib n.ö. "omas mahlas" ja jääb korraga nii mahlane kui maitseküllane, sest pakk hoiab kõike korralikult kinni. Siinne retsept on ühele, kuid samamoodi võib valmistada personaalseid "toidupakke" igale sööjale. Kui seltskonnas on juhtumisi mõni paprikapõlgur (või mõne muu köögivilja, kala vms mittesööja) siis tema portsjonis saab asendusi teha samuti vägagi mugavalt.



KÜPSETUSPABERIS AURUTATUD KANAFILEE

ühele

1 broilerifilee
100 g kartulit
5 kirsstomatit
20 g paprikat
1 küüslauguküüs
paar tüümianioksa või pisut kuivatatud tüümiani
1 tl oliiviõli
soola, pipart

  • Kuivata kanafilee majapidamispaberiga ja maitsesta kergelt soola-pipraga. Lase vähemalt pool tundi toatemperatuuril maitsestuda ja üles soojeneda.
  • Koori kartul ja lõika õhemateks viiludeks. Koori ja viiluta ka küüslauguküüs ning poolita tomatid ja tükelda paprika. 
  • Voldi küpsetuspaberileht (u 38×42 cm) keskelt pooleks ja lahti tagasi. Voltimisjoone lähedale paberi keskel lao kartulid, küüslauk, tomatid ja paprika ning aseta nendele kanafilee. Lisa tüümian ja vala üle oliiviõliga. Vii vaba paberipool nüüd üle täidise ja rulli küpsetuspaberiääred koos poolkaarekujuliselt kokku, nii et täidis jääks justkui paberist pelmeeni sisse peitu. Jäta õhule liikumisruumi ja ära rulli paberit liiga tiheldalt kokku. 
  • Küpseta 180-kraadises ahjus u 25 minutit. 
  • Lase 5 minutit paberis veel „tõmmata“ ja seejärel serveeri. Paku kõrvale ka värsket salatit. Kui sööjaid on rohkem, valmista igaühele oma „kanapakk“.


* Retsept valmis koostöös Talleggiga.



pühapäev, 11. märts 2018

Tatra-šokolaadiküpsised


Mitmeid kordi on mult küsitud, kuidas ma ühe või teise toidu peale tulen. Ja alati jään vastamisega jänni, sest eks mõte võib tulla ju kust või millest iganes (nagu ükskõik millistel ideedel tavaliselt on kombeks teha). Vahel lausa mitmest kohast korraga. Ja tegelikult ma soovin pidevalt, et mu külm- või kuivainekapid oleksid tühjemad, sest ilmselt, nagu paljud on kogenud, sünnivad need kõige suuremad lemmikud alati olude sunnil ja kapijääkidest.
Viimasel ajal olen möllanud korraga lausa mitme uue raamatu rindel ning tühjast külmikust saanud seepärast vaid unistada. See võib tunduda nüüd küll pseudoprobleemina, kuid tegelikult on väga kurb, kui mõne pildi või paari ürdilehekese tarbeks ostetud toidukraam seisma jääb puhtalt seepärast, et lihtsalt ei ole mahti temaga midagi ette võtta. Või #kordnädalaskoristankülmkappi- aktsiooni käigus leiad mõned krimpsus redised, mis just paar päeva tagasi võileivale oleksid sobinud. Aga olen õnneks ajapikku arendanud oma strateegioskusi ja mis seal salata, suurendanud ka sügavkülmikumahtu, nii et enamasti olukord laheneb ja äraviskamist tuleb küll ette, aga õnneks mitte liiga palju. 
Teine lugu on asjadega, mida ma teinekord rööprähklemise tagajärjel (vähemalt nii ma püüan endale kinnitada) kogemata poest kaasa toon. Näiteks vajasin hiljuti toortatart, kuid millegipärast otsustas käsi riiulist haarata hoopis tatra peentangu. Võite ette kujutada mu nördimust koju jõudes, sest ei saa öelda, et toortatra hind rahakotile just sama sõbralik oleks, kui tema kuulus kasutegur kehale ja igapäevasele menüüle ja teab millele veel. Muidugi saab ka peentangust süüa teha, aga sageli tähendab selline möödalaskmine siiski seda, et tuleb lihtsalt uuesti poodi minna. Samas!!! Vahel tähendab see  aga, et ei tea kust tuleb üks igati väärt mõte ja teed valmis sellised võiduküpsised, et isegi mees sööb kahe suupoolega. Kusjuures ka peale seda, kui need viimases hädas tervislikuks tembeldad.:))


TATRA-ŠOKOLAADIKÜPSISED
(12tk)

100 g (u 1,5dl) toortatra peentangu
80 g (u 2 kuhjaga sl) tükilist maapähklivõid
1 muna
2 sl rafineerimata roosuhkrut
50 g 70% šokolaadi
2 sl kakaopulbrit
0,5 tl kaneelipulbrit

Klopi muna, suhkur ja maapähklivõi ühtlaseks, lisa tatar, kakao, kaneel ja peeneks hakitud šokolaad. Sega kõik kokku ja lase u 30 minutit seista. Tõsta supilusika või väiksema jäätisekulbi abil küpsetuspaberiga lkaetud ahjuplaadile väikesed tainakuhjad ja suru kergelt lapikuks. Küpseta 180-kraadises ahjus u 12 minutit ja lase enne krõbistamist jahtuda.