reede, 25. mai 2018

Lihtne rabarbri-martsipanikook



Lihtsuses peitubki harilikult vist see kõige suurem võlu. Eriti rabarbri ja muu koduaiast pärit toidukraami puhul. Mu ema teeb näiteks  juba aastaid ühte rabarbrikooki, mis koosnebki põhimõtteliselt ainult munast, võist, suhkrust ja jahust ning alati on vaagen tühjaks söödud. Viimasel pereüritusel sõi mu 13-aastane õhtu jooksul ära näiteks lausa seitse (!) koogitükki ja kelkis sellega mitu päeva. See martsipaniga kook siin on suuresti sarnane, aga noh - martsipaniga ja meenutab oma tegevuskäigult pisut brownie valmistamist. Lihtne on ta aga sellegipoolest ja potte-kausse ka suurt ei määri, mis on minu arvates alati oluline pluss. Selle koogini jõudsin tegelikult juba kunagi aastaid tagasi kui oli tarvis ära kasutada peotäis pohli ja kapis suurt midagi peale martsipani ja põhiliste toiduainete polnud. Hapuka rabarbriga maitseb see aga samuti väga hea. 
Tavaliselt saab see kook meil enne otsa kui suuremaks serveerimiseks üldse minema hakkab, aga kui selline juhus peaks avanema, siis võib lisaks tuhksuhkrule koogile tõsta ka pisut apelsinimoosiga segatud jogurtit. Moosi lisan ma pigem vähem kui rohkem, et see annaks vaid õrna apelsinimaitse, sest kook ise on minu jaoks juba piisavalt magus ning hapukas jogurt pehmendab seda pisut. Kui moos kipub olema pigem tahke ja marmelaadine, võib seda enne kergelt kuumutada - nii muutub see vedelamaks. Magusasõbrad võivad aga sel puhul kapist välja võtta ka mõne hea vanillijäätise. Sellise täiendusega koogitükk võib mõne lihtsameelse külalise isegi ära petta, sest endiselt on tegu ühe väga lihtsa koogiga.


RABARBRI-MARTSIPANIKOOK
üheksale

200 g rabarbrit
120 g võid
120 g suhkrut
200 g martsipani
2 muna
2 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 sl riivitud sidruni- või apelsinikoort
tuhksuhkrut

Soovi korral serveerimiseks Kreeka jogurtit ja apelsinimarmelaadi


Kuumuta potipõhjas keskmise kuumuse juures pidevalt segades tükeldatud või ja martsipan ning suhkur, kuni saad ühtlase segu. Kui segu kipub liialt mulisema, alanda kuumust. Võta pott tulelt ja lase mõni minut jahtuda, siis klopi vispli abil ükshaaval sisse munad ja sidruni- või apelsinikoor. Sega jahu küpsetuspulbriga ning sega taina hulka. Viimasena lisa tükeldatud rabarber ja sega läbi. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud u 24x24cm suurusesse küpsetusvormi ja küpseta 170 kraadises ahjus u 25-35 minutit, kuni tainas on tahenenud ja kuldpruun. Jahuta täielikult ja puista serveerimisel peale tuhksuhkrut. Soovi korral lisa koogitükile supilusikatäis apelsinimarmelaadiga segatud jogurtit.





reede, 18. mai 2018

Suitsumakrellimääre


Külmsuitsu makrellist ehk skumbriast pole ma ausalt öelda kunagi aru saanud, aga mine tea -  võib-olla ühel heal päeval see veel juhtub. Kuumsuitsuga on lood aga palju roosilisemad ja seda kühveldan ma poekorvi ja selat edasi kodukülmikusse suurima rõõmuga. Ja muidugi ikka selleks, et valmistada allpool kirjas olevat leivamääret. 

Kergemaks vahepalaks või isegi kiireks eineks sobivad need makrellivõileivad minu meelest imehästi. Eriti sellisel suviseks kippuval ajal, mil käed-jalad pidevalt muid toimetusi täis.Vähetähtis ei ole selle puhtpraktilise leivakatte puhul ka fakt, et tegu on tõelise kameeleontoiduga, mida saab vastavalt vajadusele või olukorrale sobivaks sättida. Leiva ja tomatiga on see minu arvates mõnusalt argine amps, kuid ka peenemale peolauale või veinikõrvaseks sobib sama määre näiteks kergelt röstitud pika saia viiludel koos mõne lisakappari ja hakitud peterselliga garneeritult või miks mitte ka hoopis kurgiviiludel.
  Kui muidu ma toodete rasvasisaldusest suurt numbrit ei tee ja toekamate toitude puhul püüan pigem koguseid jälgida (või siis seda, et need teinekord ka pisut suuremad kogused päris harjumuspäraseks ei muutuks), siis siin kipun ma siiski lahjemat toorjuustu eelistama. Nimelt seepärast, et rasvase ja maitseküllase makrellikala leivamäärdeks muutmine vajab minu meelest juurde vaid pisut tasakaalustavat hapukust ja natuke pehmemat tekstuuri, et seda ikka mugav süüa oleks. Kergem toorjuust teeb selle töö kenasti ära ja ilma raskust lisamata. Viimast siis eelkõige maitset silmas pidades. Tavaline toorjuust sobib siia aga samuti väga hästi. Kindlasti võiks lisada ürte ja ikka korralikult. Mina eelistan tilli, peterselli ja murulaugu kolmainsust, kuid kui kodus satub olema vaid üks nendest, siis jääb nii ka väga maitsev.


SUITSUMAKRELLIMÄÄRE
u kuuele

1 kuumsuitsu makrell (skumbria)
100 g lahjemat toorjuustu
1 sl mädarõigast
julge sorts sidrunimahla
2 sl hakitud tilli, peterselli ja murulaugu segu (või ainult ühte nendest)
1 sl väiksemaid kappareid
soola, pipart
leiba või saia ja tomateid serveerimiseks

Puhasta kala ja sega teiste koostisainetega. Serveeri leiva/saia ja tomativiiludega.



laupäev, 12. mai 2018

Keefirikook rabarbriga


See kook siin vajab küll veidi tardumisaega, kuid valmib tegelikult ilma suurema jantimiseta. Kes emadepäeva pigem pealelõunasel ajal tähistavad, jõuavad selle kenasti veel hommikul külmikussegi pista. Eriti, kui pakk keefirit ja käputäis rabarbrivarsi juhtumisi kodus olemas on. Muidugi on see aga maitsev ka igal muul ajal. Kook meenutab oma olemuselt päris palju keefiritarretist - kui põhi ära jätta ja pista segu väikematesse vormidesse, siis võibki hoopis sellist versiooni kasutada! Pistaatsiapähklid ei ole kohustustlikud, kuid annavad koogile toreda värvikontrasti ning natuke raginat hamba alla samuti. Võid kasutada siin aga ka hoopis hakitud mandleid või pähklilised üldse välja jätta. 
Ilusat emadepäeva kõigile! Eriti emadele! :)


KEEFIRIKOOK RABARBRIGA

kaheksale

200 g rabarbrivarsi
100 g moosisuhkrut (Dansukker)
30 g maasikaid või vaarikaid (võivad olla külmutatud)
1 vanillikaun
julge sorts sidrunimahla
175 g kaeraküpsiseid
50 g võid
8 dl keefirit
0,5-0,75 dl heledat siirupit (Dansukker)
40 g želatiinipulbrit või 15 lehte želatiini
2 sl soolata pistaatsiapähkleid (soovi korral)


Vala potti koorimata tükeldatud rabarber ja moosisuhkur ning sidrunimahl. Poolita vanillikaun, tõmba noaotsa abil seemned välja ning pista koos kaunadega potti. Kuumuta, kuni suhkur on sulanud ning seejärel veel u 5 minutit. Lisa marjad ja lase täielikult jahtuda.
Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga ühtlaseks. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 24 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale.
Püreesta pool rabarbrisegust(eemalda enne vanillikaun) ja sega keefiri ning siirupiga. Sega želatiin u 4 sl veega ja lase pisut paisuda. Sulata madalal kuumusel väiksemas potis või vesivannil, kuni želatiin on sulanud. ( Kui kasutad želatiinilehti, leota neid eelnevalt vees, seejärel suru käte vahel liigne vesi välja ja sulata siis samamoodi nagu pulberželatiini). Sega želatiiniga väiksem kogus keefirisegu ning seejärel nirista kõik peene joana ülejäänud segu hulka, samal ajal hoolega segades. Vala rabarbrikeefir küpsisepõhjale ja lase külmkapis tarduda 4-5 tundi, veel parem üle öö. Serveerimisel tõsta peale järele jäänud rabarbritükke ja soovi korral ka hakitud pistaatsiapähkleid. 


* Retsept valmis koostöös D-kokaraamatuga

neljapäev, 19. aprill 2018

Ülepannikoogid peediga


Et nädala selgroog on murtud, võib juba südamerahuga pannkookide peale mõtlema asuda.  Ja miks mitte näiteks roosade! Sellised pannkoogid avastasin ma juba mõnda aega tagasi "Green Kitchen at Home" raamatust ja nüüd teeme neid pidevalt, sest ka kõige pirtsakamateleja pisematele pereliikmetele meeldivad need väga. Seda, et kookides sisaldub ka mõnevõrra peeti, pole mõtet muidugi ekstra suurelt välja reklaamida.
Retsepti olen natuke enda käe järgi lihvinud - riisijahu täistera kaerajahu vastu välja vahetanud, peedi  asemel on minu arvates lihtsam kasutada peedimahla  ja nipet-näpet veel, aga roosa värv on muidugi jäänud. Kes gluteeni kohe üldse ei talu (kaeras seda tegelikult ka pole, kuid kuna see sisaldab sarnaseid valke, ei pruugi seda sisaldavad toidud gluteeni suhtes ülitundlikule inimesele sobida. Kui pakil puudub vastav märge, siis toodetakse-pakendatakse kaeratooteid ka üldjuhul teiste, sh.gluteeni sisaldavate teraviljadega koos. Kerge talumatuse puhul ei pea aga üldjuhul kaerast loobuma), siis on riisijahu muidugi suurepärane ja aitab kookidel tegelikult isegi natuke paremini vormi hoida. Maitset ( ja kiudaineid!) on aga täistera kaerajahus pisut rohem ja sealt ka see minu eelistus pärit – kaerajahu vist lihtsalt on üks mu lemmikjahusid üldse. Ja muidugi saab kasutada siin ka klassikalist piima-nisujahu kombot, kui taimse piima ja alternatiivjahudega möllata ei taha. Rasvaine osas kasutan pannkookide puhul sama nippi juba aastaid – kui lisada pisut sulavõid tainasse ei pea seda rohkem pannile lisama ja nii ei jää ka koogid ülemäära rasvased. See töötab üldjuhul  ühtviisi hästi nii väiksemate kui suuremate pannkookide puhul.
Ja muidugi on iga hommik läbi roosade pannkookide vaadatuna ilusam! Seepärst tasub tainast purgiga külmkappi juba päev –paar varem varuda, et näiteks ka nädala algus rõõmsamate toonidega algaks. Enne kasutamist ära unusta tainast ainult loksutada!



ÜLEPANNIKOOGID PEEDIGA
ca 12 tk

4 dl mandlipiima (või tavalist piima)
1 dl peedimahla
5 muna
130 g kaerajahu (või riisijahu või tavalist jahu)
1 sl rafineerimata roosuhkrut
0,5 tl meresoola
1-2 tl võid

Klopi vispli abil kõik koostisained (välja arvatud või) kokku või surista blenderis ühtlaseks. Lase tainal u 30 minutit paisuda ja maitsestuda. Kuumuta pannil rasvaine ja sega hoolega tainasse. Küpseta pannil õhukesed ülepanni koogid keskmisel kuumusel mõlemalt poolt kergelt kuldseks. Vahepeal sega tainast. Mittenakkuva panni puhul rohkem rasvainet lisama ei pea – piisab tainasse lisatust ja jääkidest, mis pannile rasvaine kuumutamisest jäid. Ole kookide ümber pööramisel ettevaatlik, hea on selleks kasutada paari laiemat pannilabidat. Serveeri meelepäraste lisanditega. Näiteks maitsestamata jogurti , marjade ja agaavisiirupiga või moosiga.





pühapäev, 1. aprill 2018

Parmesanikana



Kui lihavõttelaud vajab kiiret ja lihtsat täiendust, siis võib tolku olla sellest roast siin. Muidugi võib seda süüa igal ajal, kuna tegu on suhteliselt universaalse toiduga. Retsept on pärit Lia Virkuse ja minu uuest raamatust, mis on pühendatud ainult kanaroogadele.  Meile mõlemale meeldib kanaliha väga nagu ilmselt paljudedele, sest statistika järgi pidavat kanaliha maailmas üldse kõige populaarsem lihaliik olema. Seda statistika asja võib vist isegi uskuma jääda, sest ka peale raamatuga kaasnevat vägagi aktiivset kanaperioodi meie kodus, söövad kõik seda endiselt suurima heameelega. Pigem olen mina see, kes vahelduseks nüüd ka midagi muud valmistaks. Pühadelauale sobib see toit aga küll hästi ning pealegi valmib ilma suurema vaevata.

On olnud aegu mil ma kohe üldse aru ei saanud, miks inimesed kanafileed vabatahtlikult söövad. See tundus justkui maitse ohverdamisena tervise või hea vormi nimel, sest suhteliselt rasvavaese tükina kippus filee alati kuiv jääma ja kui aus olla, siis väljas süües oli lugu sama. Seepärast panen siia kirja mõne nõksu, millest vähemasti mulle on kasu olnud ja mida on aeg-ajalt hea meelde tuletada:
  • Kuumuta täpselt niipalju kui tarvis ja mitte minutitki rohkem - kanafilee muutub üleküpsemisel vintskeks ja kiuliseks. Ometi ei tohi see ka tooreks jääda (salmonelloosi oht!). Keskmise suurusega kanafilee praadimiseks kuivata ja maitsesta see ning hoia u 30 minutit toatemperatuuril. Siis kuumuta suhteliselt tulisel pannil või ja oliiviõli ning prae filee siledam pool all, kaanega kaetult u 4-5 minutit. Keera kana ringi, kata jälle kaanega ning kuumuta veel 4 minutit, aga alanda kuumust. Lõpuks tõsta pann tulelt ja lase kaanega kaetult 5 minutit seista. Peale liha pööramist võib lisada pannile ka näiteks ürte (tüümian, rosmariin) ja/või viilutatud küüslauku.
  • Et filee on rasvavaene,  sobivad hästi sellised võtted nagu koos nahaga praadimine (kui on ise lõigatud tükk - valmistükid on üldjuhul juba ilma nahata.), peekonisse mässimine, paneerimine jne. Nii hoiab liha niiskust paremini kinni. Heaks nipiks on ka pošeerimine, ehk madalal kuumusel vedelikus küpsetamine - mis mulle isiklikult väga meeldib. Ahjus filee küpsetamiseks sobib hästi ka küpsetuspaber - vaata retsepti siit. 
  • Maitsesta! Kui võrrelda fileesid, mis on maitsestatud soolaga enne ja pärast küpsetamist, on minu kogemusel esimene üldjuhul mahlasem. Sool aitab niiskust lihas paremini kinni hoida ja seepärast võiks liha maitsestada isegi juba mõnda aega enne praadimist või küpsetamist. Koos marinaadiga, kus sees ka pisut rasva või kiude pehmendavaid aineid (nt.jogurt, oliiviõli vms) on tulemus veelgi parem.

Siinse toidu puhul saab filee mõnusa maitse kergest marinaadist ja säilitab mahlasuse tänu paneerimisele. Hariliku riivsaia kasutamine on muidugi ka ok, aga parema tulemuse saab kindlasti näiteks ise juuretisesisaiast või muu rustikaalsema iseloomuga saialisest (nt. ciabatta) riivsaia valmistades. Samuti sobib hästi ka jaapanipärane panko, mis tekstuurilt helbelisem ja krõbedam.

Rõõmsaid pühi!


PARMESANIKANA
Neljale

4 Talleggi broilerifileed
1 küüslauguküüs
1 sl oliiviõli
10 g värsket peterselli
50 g parmesani
1 tl riivitud sidrunikoort ja 1 sl sidrunimahla
2 muna
20 g riivsaia
soola, pipart

Kuivata kanafileed majapidamispaberiga ning sega need kausis kokku oliiviõli, hakitud küüslaugu ja sidrunimahlaga. Maitsesta kergelt. Lase seista vähemalt seni, kuni valmistad ette ülejäänud komponendid, kuid veel parem on, kui saad fileed jätta külmkappi maitsestuma pikemaks ajaks (2–12 tundi).
Sega kokku hakitud petersell, peeneks riivitud parmesan, riivsai ja riivitud sidrunikoor ning klopi eraldi kausis lahti munad. Suska fileed ükshaaval munasegust läbi ja pista seejärel juustupudisse. Vajadusel patsuta kate kätega veidi rohkem kinni, et fileed oleksid kenasti kaetud.
Lao kana sellisesse madalasse ahjuvormi, mis mahutaks just parasjagu ühe kihi fileesid, ning vala peale ülejäänud muna- ja juustusegu. Küpseta 200kraadises ahjus 25–30 minutit, kuni kana on kena krõbeda moega. Serveeri värske salatiga.


neljapäev, 22. märts 2018

Natuke raamatust "Fitness & toitumine" ning üks tore kakaopuder kirssidega



"Kas sinust saab nüüd Inna Uit?", küsis sõbranna kavaler, kui väikeses seltskonnas suure õhinaga tulevast projekti lahti üritasin seletada. Sama küsimuse esitasin järgmisel päeval igaks juhuks ka treener Romanile, kes pikemalt mõtlemata ja tõsisel ilmel vastas: "Ei, hoopis Arnold Schwarzenegger!"

Rohkem kui pool aastat ja päris mitu treeningut hiljem olen õnneks endiselt naisterahvas ja projekt ise trükikojast välja pääsenud ning raamatupoe lettidele maandunud. Nimelt Egle Eller-Nabi, Kristin Salupuu ja noh, ka minu raamat "Fitness & toitumine". Tuleb tunnistada, et sellist aju- ja puhtfüüsilist gümnastikat, mis kõigega kaasnes, ma endale küll kuidagi ette kujutada ei osanud ja eks see on olnud kõigi meie kolme jaoks üks paras katsumus, mis koosnes veel magamata öödest, mitu korda ümber kirjutatud peatükkidest, vaidlemistest ja väljapraakimistest. Õnneks on rõõm lõpptulemuse üle nende pingutuste tõttu ka seda suurem. 
Minu põhiliseks ülesandeks oli retseptipoole kokku panemine ja ülespildistamine. Teooriaosas panid pead kokku Egle ja Kristin, aga eks oma osa, põhiliselt rumalate küsimuste esitamise näol, oli siin minulgi. Et Egle ise on bikiinifitnessi profivõistleja ja treener ning Kristin TAI-spetsialist ja toitumisnõustaja, kes mõlemad fitnessi harrastajatega päris palju koostööd teevad ning mina selle ala puhul algaja koos oma sadade "agadega", sai materjali kokku palju (ma usun, et ühe korraliku Fitness-ENE sarja kooostamine oleks hea tahtmise juures ka täiesti võimalik). Piirdusime siiski vaid küllaltki mahuka info- ja retseptipakiga, kuhu said kirja treeningut ja toitumist puudutavad põhitõed, võimalused kuidas iseenda energiavajadust ja parameetreid üldjoontes hinnata ja arvestada ning nõuandeid nii lihasmassi kasvatamiseks kui dieedipidamiseks. Ja muidugi päris palju retsepte, koos välja arvutatud energia- ja makrotoitainetesisaldusega. Mina püüdsingi võhiklikkust aga vähendada nii, et suvest saati omal nahal selle elustiiliga tutvust tegin, ning muidugi ka kõik raamatus leiduvad toidud oma menüüsse lülitasin ja kinni pistsin. Lisaks minu retseptidele leiab raamatust aga ka Egle ja Kristini lemmiktoite ning nelja tubli fitnessitüdruku (kellest üks on muide 58-aastat noor) inspireerivad lood ja lemmikud. 

 


 Ma ei ütleks, et tegu on raamatuga, mis on mõeldud vaid kitsale ringile harrastajatest. Kui on veel keegi, kes (nagu mina veel nii poolteist aastat tagasi) fitnessi vaid kulturismiga seostab, siis tegelikult käib selle termini alla ka üleüldine jõutreening ning enda vormis hoidmine, mis nagu ka hommikujooks või rattasõit, ei pea alati päädima maratoni või suurvõistlusega. Väga palju kasu on sellest raamatust olnud just mulle endale - mõnes mõttes võib seda nimetada isegi elu muutvaks kogemuseks, mis tegelikkuses põhineb kokkuvõttes vaid mõne üksiku, aga väga vajaliku uue harjumuse lisandumisel ja teadvustamisel. Panen siia kirja ka mõned punktid ja avastused, mis mulle endale selle ajaga selgemaks on saanud, aga eks neid on muidugi palju rohkem:
  
  •  Jõusaal on ok. Kui varem käisin pigem rühmatrennides, joogas või hommikujooksul, siis nüüd on programmi lisandunud ka jõusaal. Ma olen suhteliselt tagasihoidliku natuuriga ja algul tundsin end nende masinate ja hantlite seltsis päris ebamugavalt. Sain aru, et kui mõni sõber (või abikaasa) trenni kaasa võtta, läheb algul lihtsamalt. Ja pole tarvis karta, et trenniga alustades muusika vaikib, kogu saal raskused maha pillab ja ainuüksi sind jõllitama jääb – kõigil on seal endagagi tegemist küllaga. Jõutreening on tegelikult see, mis aitab keha vormida just enda eesmärkidest lähtuvalt. Rühmatrennid on üldjuhul tempokamad ja aitavad pigem üldist toonust hoida, minu puhul vähemalt toimib samuti ka BodyPump, olgugi, et tänu raskustele on see ehk pisut tõhusam. Eelnev pikem periood jooksu ja rühmatrennidega alandas mul näiteks küll kaalunumbrit, kuid ei teinud suurt midagi makaronkäsivarte ja loppis kõhuga (ikkagi kahe toreda lapse ema). Olin selle olukorraga leppinud ja üleliia muret ei tundnud, aga peale paari kuud jõutreeningut nii umbes 2-3x nädalas, hakkasin märkama muutuseid ja nüüdseks on need väikesed iluvead suuresti kadunud. Pealegi ei ole lihastreening ainult välimusekeskne tegevus - kui oled hädas näiteks alaseljavaludega nagu mina, aitab just kerelihaste tugevamaks muutmine (kuigi pead tundma oma piire ja sel juhul valima oskuslikult harjutusi - olen mitu korda ka hoogu sattunud ja oma seljale saalis liiga teinud).
  • Keegi ei ole tavaline (samas ka mitte ülemäära eriline).  Mul on olnud perioode, kus olen kartnud süsivesikuid rohkem kui kloune või nukke. Meil kõigil on oma eripärad ja maitse-eelistused. Mõni ei talu piimatoooteid, mõnel takistavad eetilised tõekspidamised osta kindlaid tooteid või tarbida teatud toidugruppe. Mõnele ei maitse lihtsalt  muna, koriander või banaan. Me kõik aga vajame aga elutegevuseks piisavas koguses energiat korraliku kütuseseguna rasvadest, süsivesikutest, valkudest, vitamiinidest ja mineraalainetest. Kuigi kogused sõltuvad paljudest asjaoludest, ei saa keegi öelda, et tema kehal mõnda neist tarvis pole. Keha on küll uskumatult tark instrument, aga mitte kõikvõimas. Ja kui märkad, et väsimus vaevab, küüned kipuvad lõhenema ja nahk kuivab, siis pole üldjuhul süüdlast tarvis kaugelt otsida. Kui sa ei talu mõnda toiduainet, kas siis tervise või lihtsalt eelistuste pärast, otsi asendusi, aga ära jäta menüüst välja tähtsaid valguallikaid vms. Ja toit peab igal juhul maitsema hästi, muidu jääb ka kõige tervislikum ja professionaalsem toitumiskava ühekordseks ettevõtmiseks. Olen kokkuvõttes ka aru saanud, et näpuga järje ajamine ja kontrollfriiklus makrode-mikrode osas on vähemalt tavaharrastaja jaoks pikemas plaanis ja igapäevase ettevõtmisena paras ajaraiskamine, sest grammi täpsusega ei ole ühegi toiduaine väärtust võimalik hinnata, kui sul just oma isiklikku väiksest laborit kodus ei juhtu olema. Küll aga on nt Nutridata andmebaas, My FitnessPal või muud analoogid headeks abilisteks oma toitumisharjumuste ja koguste esialgsel kaardistamisel ja võib-olla ka pisteliseks kontrolliks, kui tunned, et toitumine teinekord lappama kisub.
  • Söö see kook ja joo see vein! Aga mitte iga päev. Olen täheldanud, et pigem mõjub halvemini see, kui midagi paaniliselt väldid. Minu eelmine, pool aastat ilma alkoholita eksperiment, lõppes näiteks küll väga toreda, aga siiski vast liiga tormilise peoga (millele omakorda järgnes raskekujuline teadagi mis). Kord-paar nädalas mõistlikus koguses teadlikult patustada on ka heaks iseloomuharjutuseks ning ei teki tunnet, et see on nüüd viimane kord elus, kui endale näiteks jäätist lubada saad, mis tervet karpi korraga tühjaks sööma sunniks.
  • Tasakaal ja järjepidevus. Kuigi pean enda toidulauda laias laastus üpris tervislikuks, kipun kiirematel perioodidel ennast tahaplaanile jätma ja sööma nii nagu juhtub ja sageli ka seda, mida parasjagu käepärast on. Kui teadlikult toidukordi ette planeerida ja lihtsalt võtta endale see aeg söömiseks (vahel on see tõesti lihtsalt otsustamise küsimus), jäävad ära hilisemad imelikud isud ja kõrvalekalded, mille järelmõjud võivad kesta päevi või halvemal juhul kõik eelnevad pingutused lõpetada. Lihtsam on kogu aeg ree peal olla, kui proovida sellele tihti ja suurenevate vahemaadega tagasi peale hüpata.

      Kes soovib fitnessi kohta rohkem teada saada, meie kolmeliikmelise naiskonna muljeid kuulda või mõnele kindlale küsimusele vastust saada, siis reedel, 23.märtsil, kell 17:00 oleme Viru Keskuse Rahva Raamatus ja räägime just nendel teemadel. 


 

Pika jutu lõpetuseks jagan ka ühte töö käigus tekkinud retsepti, mida väga armastama olen hakanud. Leotatult on teravili kehale muide palju paremini omastatav ning sellisel kujul ei ole tegu üldse tavapärases mõistes pudruga - pigem meenutab see kakaokreemi. Kui soovid magusamat maitset, lisa rohkem banaani. 

RUKKI-KAKAO TOORPUDER JOGURTI JA KIRSSIDEGA

E: 417 kcal SV: 52 g R: 12 g V: 18 g

40 g täisterarukkihelbeid
15 g linaseemneid
1 dl vett
50 g tükeldatud ja külmutatud banaani
100 g külmutatud kirsse
120 g Kreeka jogurtit (4%)
5 g (toor)kakaopulbrit
näpuotsaga kaneelipulbrit

Leota rukkihelbeid ja linaseemneid üle öö vees. Tõsta eraldi kausiga külmkappi sulama sügavkülmutatud kirsid. Hommikul lisa leotatud rukkihelvestele ja linaseemnetele kakao, kaneel, külmutatud banaaniviilud ja pooled kirsid ning töötle saumikseriga ühtlaseks. Aseta klaaspokaali kihiti pool jogurtikogusest, mõned kirsid ja siis rukkisegu. Kõige peale tõsta ülejäänud jogurt ja marjad.



kolmapäev, 14. märts 2018

Küpsetuspaberis aurutatud kanafilee


Lisaks sellele, et ma viimasel ajal palju sporti olen teinud, on kohe-kohe trükikojast välja pääsemas ka Lia Virkuse ja minu padades-pottides valmis küpsenud kanaroogade raamat. Olen ise väga põnevil, aga  samas natuke kardan ka - et kas ikka kõik sai täpselt selline nagu ette kujutan, sest arvutiekraanil ja päris paberil on ikka päris suur vahe sees. Samamoodi võib ei tea kust teinekord raamatusse sisse hüpata mõni kotermann ja retseptikogustelt valikuliselt gramme või detsiliitreid pihta panna. Ja kuigi selliseid asju juhtub harva, sest kogu materjal vaadatakse mitme ja mitme agara inimese poolt mitu-mitu korda üle, on ikka kuni raamatu ilmumiseni ärevus sees ja sinna ei saa ma enda puhul midagi parata.
Aga kanatoite sai kokku palju. Mitmed nendest pääsesid raamatusse, aga mõned jäid ruumipuudusel välja, millest on muidugi kahju. Avastasin ka, et kuigi olen juba tükk aega kanalainel, on blogi retseptivalik selles osas siiski kesine ja vea parandamine ju igati minu võimuses. Niisiis, rohkem kanatoite hakkab siiagi kogunema, kuid muidugi mitte ainult. 
Alljärgnevast toidust ka natuke. Küpsetuspaberis aurutamine on igati hea nipp ja seda kasutan ma viimasel ajal päris tihti. Paberiga mässamine võib tunduda tüütu ja keeruline, aga kui ükskord juba toidupaki valmis voldid, siis tundub see eelnev hirm endalegi tobe. Paberisse saab lisaks kanale pista ka erinevaid köögivilju, samal meetodil saab valmistada ka näiteks kalafileepakikesi või siis jäädagi ainult köögiviljade-ürtide juurde. Toit valmib n.ö. "omas mahlas" ja jääb korraga nii mahlane kui maitseküllane, sest pakk hoiab kõike korralikult kinni. Siinne retsept on ühele, kuid samamoodi võib valmistada personaalseid "toidupakke" igale sööjale. Kui seltskonnas on juhtumisi mõni paprikapõlgur (või mõne muu köögivilja, kala vms mittesööja) siis tema portsjonis saab asendusi teha samuti vägagi mugavalt.



KÜPSETUSPABERIS AURUTATUD KANAFILEE

ühele

1 broilerifilee
100 g kartulit
5 kirsstomatit
20 g paprikat
1 küüslauguküüs
paar tüümianioksa või pisut kuivatatud tüümiani
1 tl oliiviõli
soola, pipart

  • Kuivata kanafilee majapidamispaberiga ja maitsesta kergelt soola-pipraga. Lase vähemalt pool tundi toatemperatuuril maitsestuda ja üles soojeneda.
  • Koori kartul ja lõika õhemateks viiludeks. Koori ja viiluta ka küüslauguküüs ning poolita tomatid ja tükelda paprika. 
  • Voldi küpsetuspaberileht (u 38×42 cm) keskelt pooleks ja lahti tagasi. Voltimisjoone lähedale paberi keskel lao kartulid, küüslauk, tomatid ja paprika ning aseta nendele kanafilee. Lisa tüümian ja vala üle oliiviõliga. Vii vaba paberipool nüüd üle täidise ja rulli küpsetuspaberiääred koos poolkaarekujuliselt kokku, nii et täidis jääks justkui paberist pelmeeni sisse peitu. Jäta õhule liikumisruumi ja ära rulli paberit liiga tiheldalt kokku. 
  • Küpseta 180-kraadises ahjus u 25 minutit. 
  • Lase 5 minutit paberis veel „tõmmata“ ja seejärel serveeri. Paku kõrvale ka värsket salatit. Kui sööjaid on rohkem, valmista igaühele oma „kanapakk“.


* Retsept valmis koostöös Talleggiga.



pühapäev, 11. märts 2018

Tatra-šokolaadiküpsised


Mitmeid kordi on mult küsitud, kuidas ma ühe või teise toidu peale tulen. Ja alati jään vastamisega jänni, sest eks mõte võib tulla ju kust või millest iganes (nagu ükskõik millistel ideedel tavaliselt on kombeks teha). Vahel lausa mitmest kohast korraga. Ja tegelikult ma soovin pidevalt, et mu külm- või kuivainekapid oleksid tühjemad, sest ilmselt, nagu paljud on kogenud, sünnivad need kõige suuremad lemmikud alati olude sunnil ja kapijääkidest.
Viimasel ajal olen möllanud korraga lausa mitme uue raamatu rindel ning tühjast külmikust saanud seepärast vaid unistada. See võib tunduda nüüd küll pseudoprobleemina, kuid tegelikult on väga kurb, kui mõne pildi või paari ürdilehekese tarbeks ostetud toidukraam seisma jääb puhtalt seepärast, et lihtsalt ei ole mahti temaga midagi ette võtta. Või #kordnädalaskoristankülmkappi- aktsiooni käigus leiad mõned krimpsus redised, mis just paar päeva tagasi võileivale oleksid sobinud. Aga olen õnneks ajapikku arendanud oma strateegioskusi ja mis seal salata, suurendanud ka sügavkülmikumahtu, nii et enamasti olukord laheneb ja äraviskamist tuleb küll ette, aga õnneks mitte liiga palju. 
Teine lugu on asjadega, mida ma teinekord rööprähklemise tagajärjel (vähemalt nii ma püüan endale kinnitada) kogemata poest kaasa toon. Näiteks vajasin hiljuti toortatart, kuid millegipärast otsustas käsi riiulist haarata hoopis tatra peentangu. Võite ette kujutada mu nördimust koju jõudes, sest ei saa öelda, et toortatra hind rahakotile just sama sõbralik oleks, kui tema kuulus kasutegur kehale ja igapäevasele menüüle ja teab millele veel. Muidugi saab ka peentangust süüa teha, aga sageli tähendab selline möödalaskmine siiski seda, et tuleb lihtsalt uuesti poodi minna. Samas!!! Vahel tähendab see  aga, et ei tea kust tuleb üks igati väärt mõte ja teed valmis sellised võiduküpsised, et isegi mees sööb kahe suupoolega. Kusjuures ka peale seda, kui need viimases hädas tervislikuks tembeldad.:))


TATRA-ŠOKOLAADIKÜPSISED
(12tk)

100 g (u 1,5dl) toortatra peentangu
80 g (u 2 kuhjaga sl) tükilist maapähklivõid
1 muna
2 sl rafineerimata roosuhkrut
50 g 70% šokolaadi
2 sl kakaopulbrit
0,5 tl kaneelipulbrit

Klopi muna, suhkur ja maapähklivõi ühtlaseks, lisa tatar, kakao, kaneel ja peeneks hakitud šokolaad. Sega kõik kokku ja lase u 30 minutit seista. Tõsta supilusika või väiksema jäätisekulbi abil küpsetuspaberiga lkaetud ahjuplaadile väikesed tainakuhjad ja suru kergelt lapikuks. Küpseta 180-kraadises ahjus u 12 minutit ja lase enne krõbistamist jahtuda. 





reede, 23. veebruar 2018

Leiva-šokolaaditort



Homseks pidupäevaks on kõigil ilmselt juba parimad riided välja vaadatud, lipp triigitud ja külmkapp ka head-paremat täis varutud. Mul samamoodi, aga lauakatmise ja menüü osas luban endale ka vast ka väikest laveerimisvaru, sest kogemus näitab, et need kõige paremad mõtted kipuvad ikka viimasel minutil tulema. 
See leiva-šokolaadi tort on tegelikult ka üks hea viimase hetke võimalus, sest valmistamine konti ei murra ja kui ka hommikul mõte tordi valmistamisest pähe kargab, on õhtuks see juba kenasti tahenenud. Kuigi nimetusest käib läbi sõna leib, mis paljudele (jah, ka mulle) ikka magustoidus harjumatu võib tunduda, annab põnevat leivakaramellist maitset juurde kõige rohkem hoopis leivasiirup, mille valmistamisel on kasutatud linnaseekstrakti. See sobib muidugi ka leiva valmistamiseks, aga tuleb kurbusega tunnistada, et minu iganädalased leivataina sõtkumised lõppesid juba üksjagu aega tagasi. Leiba tuleb teha ikka sellises peres, kus kõik kilokalorid sõbralikult omavahel ära jagatakse, mitte nii et leivavalmistajal endal ainult suu matsub. Ausõna, selle tordiga taolist muret pole veel ette tulnud!

Ilusat ja maitsvat sünnipäeva ning hoogsat sini-must-valge lehvitamist!






LEIVA-ŠOKOLADITORT
kaheksale

Põhi:
160 g šokolaadiküpsiseid (Kalev)
60 g võid

Kate:
4 dl vahukoort
200 g toorjuustu
100 g tumedat šokolaadi (70%)
1,5 dl leivasiirupit (Dansukker)
3 lehte želatiini

Peale:
0,5 viilu tumedat leiba
10 g metspähkleid
1 tl tuhksuhkrut (Dansukker)
soovi korral pisut külmkuivatatud ja/või  sügavkülmutatud vaarikaid

  • Purusta küpsised köögikombainis ja sega hulka sulatatud või. Sega ühtlaseks ja suru  küpsetuspaberiga kaetud 20 cm läbimõõduga lahti käiva koogivormi põhjale.
  • Aseta želatiinilehed külma vette pehmenema. 
  • Sulata vesivannil šokolaad ja sega leivasiirupiga.Lase pisut jahtuda. 
  • Vahusta koor toasooja toorjuustuga ja sega ettevaatlikult sekka umbkaudu kolmveerand šokolaadi-leivasiirupisegust.* 
  • Suru želatiinilehtedest käte vahel liigne vesi välja ja sulata need samuti vesivannil. 
  • Lisa sulanud želatiini hulka esmalt paar supilusikatäit vahukooresegu ja sega läbi, siis vala saadud segu ülejäänud kreemi hulka ja sega hoolega. 
  • Vala vahukooresegu küpsisepõhjale ning tõsta peale järele jäänud šokolaadi-siirupisegu ja aja lusikapõhja või spaatli abil ringjate liitustega mööda pealmist kihti laiali. 
  • Lase külmkapis vähemalt 4 tundi või üle öö taheneda.

Serveerimisel riivi leib ja haki pähklid ning kuumuta neid kuival pannil keskmise kuumuse juures paar minutit, kuni puru on krõbe. Jahuta ja puista koogile. Soovi korral lisa külmkuivatatud ja/või sügavkülmutatud kodumaiseid vaarikaid või muid marju.

*) – saadud segu võid ka terve kogusena kreemiga segada või jätta sama osa ootele kuni serveerimiseni ning alles siis juba tahenenud koogile niristada (vajadusel soojenda eelnevalt vesivannil).



Retsept valmis koostöös D-kokaraamatuga. 

teisipäev, 20. veebruar 2018

Veiseliha peedi ja marjaveiniga



Ütelgu kalender paastuaja kohta mida iganes, praeguse krõbeda külmaga kulub ära pigem üks korralikum kõhutäis. Seda enam, et suuremat sorti sünnipäev nädalavahetusel ees ootamas ja ainult salatilehest võib väheks jääda. Talve ei saagi minu arvates korralikult nautida ilma end kamina ees sooja pleedi sisse kerra tõmbamata, samal ajal südamerahu ja kahvliklõbina saatel pajaroa sees sonkides. Paha ei tee, kui samal ajal oleks käeulatuses näiteks ka mõni hea raamat (mul on küll praegu käsil Lionel Shriveri "Suur vend", mis räägib toitumishäirest ja enne seda Chrisopher McDougall'i "Jooksjana sündinud", mis kumbki ilmselgelt selleks puhuks ei sobi aga õnneks on häid raamatuid veelgi) ja loomulikult klaas punast veini. 

See toit siin sündis tänu kolmele kappi ununenud peedile ja Lihapoodi saabunud kenadele abatükkidele, mille muu kodus leiduvaga ahju pistsin. Valmimine võtab küll natuke aega, kuid ise sellele väga kaasa aitama ei pea - samal ajal jõuab nii mõnegi raamatupeatüki läbi lugeda või muude vajalike toimingutega tegeleda. Mis puutub lisanditesse, siis ma ei ole muidu küll eriti suur püreesõber, kuid mõnikord ei saa sellest üle ega ümber. Näiteks juurselleripüree istub selle peedise koosluse juurde eriti hästi. 
Teen teinekordki! Võib-olla isegi laupäeval.






VEISELIHA PEEDI JA MARJAVEINIGA
kuuele

1,5 kg kondiga veise abaliha
2 punast sibulat
3-4 väiksemat peeti (u 300g)
10 kadakamarja
5 rosmariinioksa (soovi korral veel mõned serveerimiseks)
5 küüslauguküünt
2 dl marjaveini (nt. Põltsamaa "Tõmmu")
2 dl veise- või köögiviljapuljongit
soola, pipart

  • Võta liha nii tunnike enne küpsetama asumist külmikust välja, kuivata majapidamispaberiga ning maitsesta soola-pipraga.
  • Kui liha on soojenenud toatemperatuuriga ligilähedaseks, pruunista lihatükid kuumal pannil igast külest. Ära unusta ka lihaservasid. 
  • Aseta liha koos rosmariiniokste, kooritud ja kergelt tükeldatud küüslauguküünte ja kooritud ning sektoriteks lõigatud peetidega ahjuvormi.Lisa ka kadakamarjad.
  • Koori sibilad ja lõika sektoriteks. Pruunista neid kergelt, et küljed pisut karamellistuksid, lisa ka sibulad lihale.
  • Vala marjavein ning puljong samale pannile, kus siha ja sibulat pruunistasid ning lase mulinal keema tõusta. Vala lihale.
  • Aseta nõu 200-kraadisesse ahju ja kuumuta, kuni vedelik keema läheb - u 5-10 minutit. Seejärel kata nõu kaane või fooliumiga ja keera kuumus 160-kraadini. Küpseta u 2 tundi, kuni liha on pehme.
  • eemalda kaas või foolium ning lase jälle 200-kraadi juures u 20 minutit pruunistuda. Võta vorm ahjust ja vala vedelik ettevaatlikult pannile. Lihale aseta niikauaks foolium, et see ei jahtuks. Kuumuta vedelikku tugeval kuumusel segades, kuni see pisut pakseneb. See võib aega võtta kuni 10 minutit. Vala kaste lihale, eemalda eelnevalt rosmariinioksad ja serveeri. Soovi korral lisa värskeid rosmariinilehti. Juurde paku näiteks juurselleripüreed.



reede, 16. veebruar 2018

Jogurtine hommikuamps apelsinide ja krõbedate kaerahelvestega



Kes armastab krõbedat röstitud müslit vähemalt pooltki nii palju kui mina, saab aru, mida tähendab see, kui hommikul unise sammuga, lusikas ühes ja marjade-jogurtiga täidetud kauss teises käes köögikapi poole tormelda vaid selleks, et leida eest tühi müslipurk. Ah jaa! Saigi vist eile otsa! Sellised toredad tõdemused võivad tegelikult rikkuda terve päeva. Ja siin pole mõtet ainult iseennast haletsema jääda - kuri inimene külvab teadupärast ju oma kurja tuju rõõmuga teistele edasi. Ning nii võib päeva lõpuks selle ainsama tühja müslipurgi tõttu leida võib-olla tuhandeid kodanikke, kes näiteks poesabas vahele trügivad, lastele mõned märkused rohkem kirjutavad või autoga poriloigust läbi sõites omakorda veel vähemalt kümmet inimest pahandavad. Jah, tõepoolest! Ühest tühjast müslipurgist võib sündida väga palju kurja! Õnneks pole see aga maailmalõpp seni kuni kapis leidub pisut kaerahelbeid ja veel üht koma teist. 

Krõbe kaerahelbesegu saab nimelt valmis minutitega ja allpool kirjas olevat toitu võib näiteks väga julgelt süüa ka vahepalana ning  isegi mõnel nädalavahetuse brunchil oleks see ilmselt täitsa omal kohal. Ei pea peenutsema kui käepärast ei ole veriapelsine - sobivad ka tavalised ning tegelikult võib jogurtisse pista ka lihtsalt mõned viilud banaani või muud meelepärast puuvilja ning  marjavaliku osas piirduda sellega, mida kodune sügavkülmik parasjagu pakub. Jogurti asemel olen vahel kasutanud ka 3% maitsestamata kohupiimakreemi, mis ka päris mõnus jääb.  Niisiis kaerahelves pannile ja päev võibki hea tujuga alata!



JOGURTINE HOMMIKUAMPS APELSINIDE JA KRÕBEDATE KAERAHELVESTEGA

Kolmele

4 väiksemat (veri-)apelsini
450 g Kreeka jogurtit (või 3% maitsestamata kohupiimakreemi)
60 g (külmutatud) vaarikaid
2-3 sl rafineerimata roosuhkrut (Dansukker)
3 sl täistera kaerahelbeid
1 sl kookoshelbeid
1 tl mooniseemneid
0,5 tl jahvatatud kaneeli

Võta vaarikad sulama, kui kasutad külmutatud marju. Lõika apelsinidelt koor koos säsiosaga maha ning tükelda 3 apelsini.  Viimasest apelsinist  jäta pool esialgu puutumata. Tõsta apelsinitükid kaussi ootele.
Kuumuta pannil 1 sl suhkrut koos võiga ja lase segul päris vedelaks karamelliseeruda, sega hulka kaerahelbed ning kuumuta segades minutijagu, kuni need võtavad kena kuldse jume. Lisa kookoshelbed, mooniseemned ja kaneel, sega läbi ja vala eraldi nõusse jahtuma.
Jaga apelsinitükid kolme kausi vahel ja tõsta juurde pooled vaarikatest. Pigista seisma jäänud poolikust apelsinist mahl pannile ja vala ettevaatlikult juurde ka apelsinitükkidest välja imbunud mahl, kui seda jäi kausipõhja. Lisa 1-2 sl suhkrut ja kuumuta kergelt, kuni see on sulanud ja saad paari sl jagu siirupist vedelikku.Pool segust vala järele jäänud vaarikatele ja pool tõsta apelsinidele.  Purusta vaarikad kergelt kahvliga ja sega kergelt jogurti või kohupiimakreemiga. Saadud segu jaga apelsinidele ning peale tõsta karamelline kaerahelbe-kookosesegu. Serveeri kohe.

* Retsept valmis koostöös D-kokaraamatuga

neljapäev, 4. jaanuar 2018

Kaeraterapuder


Head uut aastat! Ja millega seda blogiaastat ikka alustada kui mitte ühe toeka hommikupudruga, sest eks seda praegust aega võib piltlikult ju ka aasta hommikuks nimetada ( ei ole aga tegelikult nii, et õhtusöögi aeg on alles detsembris). Kuigi see toit siin võib tunduda taotluslikult tervislik, ei saa ometi öelda, et midagi minu toitumise või muu elukorralduse juures nüüd alanud aastalävel kardinaalselt muutuma peaks hakkama.Kui siis võib-olla ainult seda, et kodu vajaks ühte korralikku kondomarit, blogida võiks rohkem ja lugeda samuti. Muus osas kavatsen endiselt jälgida 80:20 reeglit, kus enamuse ajast püüan olla eluviisidelt tervislikuma poole peal, kuid kui satun kuskil vehkima veinipokaali ja koogitükiga, no siis on järelikult selle 20% aeg. Püüan seda joont natuke ka siia üle tuua, aga ei luba esialgu midagi, sest alanud aastal olen otsustanud muide ka rohkem teha ja vähem lubada.

 Pudruga on isiklikult minul olnud vastakad tunded - mingil perioodil vihtusin seda süüa päris korralikult, kuid on olnud ka perioode, mil suures süsivesikuhirmis seda pea täielikult vältisin. Praegu on meie suhted leebunud ja puder ilutseb hommikusöögilaual nii paar-kolm korda nädalas. Jälgin aga kogust ja üle 200 grammi korraga seda taldrikusse ei maandu (inimeste energiavajadus on aga erinev ja see mis sobib mulle, ei pruugi sobida sulle). Minu meelest sobibki selline hommikusöök pigem jahedamasse aastaaega, sest kes see kuumal suvehommikul ikka auravat pudrukaussi igatseb (ok, meie ilma puhul võib olla erandeid - see väljend "kuum suvehommik" tundus möödunud aastat arvestades juba piisavalt imelik). Ka maitsemeel on muutunud, sest kui enne sõin putru ainult soolahelveste ja võiga siis nüüd armastan pigem magusamapoolset. Ma pole kindel, kas see tulenub nüüd vanusest, sellest, et teen rohkem trenni või lihtsalt seepärast, et magusamat putru on kuidagi lihtsam erinevate katetega varieerida. Moosi pudrul ei salli aga endiselt, vaid pigem magustangi seda erinevate marjade-puuviljadega. Ja kaneeliga.

Konkreetsest pudrust niipalju et nii kui ökopoes kooritud kaerateri nägin, tekkis kohe suur tahtmine neid proovida ja pudruna on nad küll imehead nii vahelduse mõttes, kui ka maitselt muidugi - nagu kaerahelbepudru ikka, kuid terad vetruvad hamba all nagu kruubid (mida need kooritud terad muidugi tegelikult ongi). Kestade puudumise tõttu ei saa seda putru nüüd küll päris täisterapudruks nimetada, kuid kes kardab, et midagi olulist puudu jääb, võib lisada pudrule mõne supilusikatäie kliisid. Leotamine on siin suureks abiks, sest muidu keevad terad täpselt sada aastat. Tegelikult tasub leotamine ennast ära ka pea iga pudru puhul, sest nii valmib see hommikul kordades kiiremini ning on leebem ka seedimisele. Seda, millise kattega putru süüa, saab igaüks vastavalt oma kapisisule otsustada. Mulle meeldib banaan mustikatega, kuid ka mitte alati. Küll aga soovitaks marjade osas jääda praegu truuks kodumaisele sügavkülmikukraamile, sest imporditud värsked mustikad ja muud marjad pole käesoleval aastaajal küll teab mis vitamiini- ega maitsepommid.




KAERATERAPUDER
kahele

100 g kooritud kaerateri
2 dl + 1sl magustamata mandlipiima (sobib ka muu taimne või harilik piim)*
2 dl vett
sorts sidrunimahla
kaneeli
2 tl mandlivõid (või maapähklivõid)
1viilutatud banaan
2 sl (külmutatud) mustikaid

Lisa kaerateradele õhtul nii palju vett, et need oleksid kaetud ja leota üle öö. Hommikul kurna terad sõelal ja loputa. Vala potti ning lisa 2 dl vett ja mandlipiim ning keeda u 15 minutit, vahepeal segades, kuni pudru on parajalt paks. Vajadusel lisa veel sorts vett. Maitsesta puder näpuotsatäie meresoola, kaneeli ja sortsu sidrunimahlaga.
Sega mandlivõi 1 tl mandlipiimaga ja soovi korral lisa veidi sidrunimahla.Nii saad tihti üsna tihkele mandlivõile vedelama tekstuuri ja see seguneb pudruga paremini. Kata puder banaani ja mustikate või muude meelepäraste marjadega ning tripsuta peale mandlivõisegu. Soovi korral lisa veel veidi kaneeli.

*) - olenevalt piimast võib vee-piima vahekorda muuta. Näiteks kookospiim on minu arvates liialt tugeva maitsega ja seda oleks ehk parem lisada vaid sortsuke. Tavalise piima puhul eelistan ka pigem kasutada rohkem vett ja vähem piima, kuid mandlipiima ja näiteks kaerapiima mahedam maitse ei tee pudrule liiga ja sellega ei pea koonerdama. Kõik oleneb aga maitsest - püüa leida see enda jaoks kõige õigem variant.