reede, 27. mai 2011

Südamega tehtud võileib ehk ciabatta sibulamoosi ja grillitud kanasüdametega

See võileib sobib suurepäraselt väikeseks eelroaks juba alanud grillhooajal. Tegelikult väga lihtne valmistada ja aega kulub vähe kui sibulamoos juba kapis juhtub olema.

Vaja läheb:

500 g kanasüdameid
4 viilu toorsuitsupeekonit
paar spl head oliiviõli
4 rosmariinioksa
4 viilu cibattat
8 spl sibulamoosi
soola, pipart

Pane grill hakkama või ahju grillelement täisvõimsusel tööle.

Näpi rosmariinioksad lehtedest puhtaks, jäta ainult otsad puutumata, nii et sulle jääks neli pikka rosmariinipintslit. Lõika alumine varreots nurga all terava noaga maha, et saaksid sinna paremini  liha lükkida.

Pese ja puhasta kanasüdamed, eemalda kõik torud ja tombukesed.Paremaks puhastamiseks lõika südamed kas pooleldi või täielikult (pikkupidi) pooleks. Maitsesta soola-pipraga, vala peale pisut oliivõli ja mõned purustatud rosmariinilehed. Sega.

Lüki südamed peekoniga vaheldumisi rosmariinivarrastele. Varras võiks alata ja lõppeda südamega.

Rösti või grilli sai. Kui grillid, siis määri seda enne oliiviõliga, et  kõrbemist vältida.

Grilli vardaid 3-5 minutit mõlemalt poolt. Kata sai sibulamoosiga ja aseta sinna peale kanasüdamevarras. Serveeri.




Sibulamoos


Sibulamoosi soovitan korraga rohkem valmistada, sest kuigi midagi kontimurdvat selle tegemisel ei ole, võtab protseduur siiski omajagu aega. Pealegi on see üks tänuväärne hoidiselaadne asjandus, mida saab kasutada kenasti lihakõrvasena, grillitud maksa juurde, pitsa või pirukakattena (koos kitsejuustuga näiteks) või niisama veini kõrvale kreekerite ja juustuvalikuga.

Vaja läheb:

500g punaseid sibulaid, puhastatud ja võimalikult õhukeselt viilutatud
2 spl oliiviõli
1 loorberileht
250 ml punast veini
1/4 tl soola
2 spl mett
3 spl palsamiäädikat

Pane sibulad, õli ja sool sügava panni sisse, sega ja lase vaiksel tulel kaane all nii 20 minutit podiseda, vahepeal veel segades. Selle ajaga peaksid sibulad "kokku vajuma". Võta kaas pealt ja lase podiseda kuni sibulad ei ole enam toored ja tekkinud vedelik on aurustunud.

Sega sekka mesi ja kuumuta paar minutit. Lisa loorberileht ja vein, lase vaikselt mulisema ja keeda vaikselt, kuni veini konsistents muutub siirupiseks. See võtab aega u 1 tund.

Lisa palsamiäädikas ja kuumuta endiselt nõrgal tulel, kuni vedelik on jälle siirupine. Lisa maitse järgi veel soola, mett või äädikat.

Lisa kuumust, samal ajal segades, kuni sibulad muutuvad läikivaks ja kogu mass meenutab moosi.See võtab aega kuni 10 minutit.
Pane moos purki ja säilita jahtunult külmkapis. Kasuta ära paari nädala jooksul.




J.Rodgersi "The Zuni cafe cookbook" ainetel.

kolmapäev, 18. mai 2011

Umbrohusupp, aedniku rõõm

Ilmselt on juba kõigi jaoks tavaline, et tublid eesti naised viimasel ajal nõgestest ja naadist gurmeetoite teha vihuvad. Minu mälestused lapsepõlvest seoses oblika ja muu taolise kraamiga just ülemäära sõbralikud ei ole ja seetõttu olen asjasse siiani kerge eelarvamusega suhtunud. Kuna aga lubasin endale, et erinevate katsetuste puhul risti ette ei löö ja et tegu ju on ikkagi hooajalise kodumaise kraamiga, siis tuli ju ära proovida.
Võtsin ette oma ammuse "lemmiku" rohelise supi, sest lapsepõlvehirme ületates saame me ju paremateks inimesteks. Või vähemasti midagi sellist olen kuskilt kuulnud. Oblikaid ei kasutanud, aga eelmisel nädalal oma viit vaarikat rohides sain saagiks naati, võilillelehti ja nõgest kah. Supiks! Tegin sellise leebema variandi, ehk siis kergelt rohelise supi, mida sööks ka mees. See supp peaks jääma sobivusskaalal "umbrohufanaatik ja umbrohufoob" kuhugi keskele.


Vaja läheb:

umbes 800g  kondiga veiseliha, mina kasutasin aba.
2,5 l vett + natuke veel esimese keetmise jaoks
porgand, sibul, seller, loorber, sool ja 5 pipratera liha ning puljongi keetmiseks
300g rohelist lehtköögivilja ja/või umbrohtu (nõgesed, naadid, spinat, oblikas, võilill jms), võimalikult noored taimed.
2 porgandit, tükeldatud
5 kartulit, tükeldatud
 porrut, tükeldatud või viilutatud
1 küüslauguküüs, hakitud
võid praadimiseks
1-2 keedetud muna
peterselli, murulauku, hapukoort
soola, pipart

Pese liha ja pane külma veega potti, nii et liha oleks kaetud. Lase kõrgel kuumusel keema. Vala vesi kohe ära ja loputa liha külma vee all.

Pane liha uuesti potti, vala peale retseptis näidatud kogus või kui soovid vedelamat suppi, siis nii 0,5 liitrit pealekauba. Lase keema, eemalda vaht kui seda peaks tekkima. Lisa sool-pipar-loorber ja supipuljongi maitseköögiviljad. Kui oled kedagi kuulnud ütlevat, et soola lisatakse alles toiduteo lõpus, siis ära tee sellest siinkohal välja. Usu mind, palju parem puljong tuleb niimoodi. Viimasel hetkel maitsestamine õigustab ennast pigem lühemat valmistusaega nõudva kokkamise juures.

Keeda liha ca 2 või 2,5 tundi vaiksel tulel ja ilma kaaneta, kuni see on pehme. Vesi peaks ainult vaevu mulisema.

Kurna puljong ja aseta liha kõrvale, et see kergelt jahtuks.Siis tükelda.

Pese lehtköögivili ja vala sõelal keeva veega üle. Haki nii peeneks kui soovid.

Kuumuta pannil või ja selle sees siis porgand-porru-küüslauk kergelt läbi. Lisa puljongile ja lase keema.

Lisa keevale puljongile kartul ja töödeldud umbrohi. Keeda u 10 minutit või niikaua, kuni porgand on parasjagu pehme. Lisa juurde ka tükeldatud liha.

Maitsesta vajadusel veel soola- pipraga, lisa petersell, muruluk ja lase veel kaane all mõni minut seista.

Serveeri hakitud muna ja hapukoorega. Tume leib sobib ka väga kenasti juurde.


Olgu öeldud, et supp tuli üle ootuste söödav. Oma umbrohuhirmu sain igatahes ületatud ja järgmisel korral uhan seda ilmselt veel julgemini.


Veel lahedaid umbrohutoite.

Kodumaised:
Välismaised:

teisipäev, 17. mai 2011

Carpaccio ehk tegus päev toore lihaga

Juba see sõna ise kõlab minu arvates kuidagi väga hüpnotiseerivalt ja vastupandamatult ning seda ilmselt mitte ainult itaalia keele pärast. Midagi on selles toore liha söömises, mis teatud gruppi inimesi kohe võlub. Eks see parasjagu riskantne ju ole, eriti kui vaadata filme nagu Food Inc ja omada teavet kõikvõimalikest bakteritest, mis meie toidulaua igapäevasteks külalisteks olla võivad. Aga olen nõus Mark Bittmaniga, kes ütleb, et ohutu on süüa vaid täielikult läbi küpsenud liha, kuid seoses sellega kaob kahjuks ka kogu lõbu kokkamise juurest, sest kannatajaks jääb paraku toidu maitse. Selge on, et toore liha puhul, olgu siis kas böffi või sellesamusegi carpaccio valmistamisel, peab olema tegu ikka väga värske ja kontrollitud päritolu tükiga. Kui vähegi kahtled, kas see on ikka sinu jaoks, siis parem ära proovi, sest igaüks riskib oma tervisega ikka ise. Carpaccio versioone on ka lõhest ja köögiviljadest, mis vähemasti mulle küll hulga leebemad tunduvad.

Olen carpacciot küll mõnes restoranis proovinud, kuid ei ole siiani pähe tulnud ise katsetada. Niisiis võtsin abiks teiste praktika ja kogemused. Minu viimase aja lemmik Judy Rodgers väidab, et carpacciot ei ole tarvis valmistada ilmtingimata just sisefileest, vaid soovitab siinkohal kasutada pigem top round'i ehk siis maakeeli veise ülemist praetükki.See võiks olla ühest lihasest, võimalikult värske ja kelmetest puhas kraam. Ihnsa inimesena ei lasknud ma seda endale kaks korda ütleda ja kodukandi lihapoodi värske kauba saabumisel selle tüki endale ka soetasin. Kuna praetükk oli päris suur, siis võtsin nõuks katsetada läbi mõned erinevad variandid. Kasutasin siin juba mainitud Zuni kokaraamatut, Jamie Oliveri versiooni ja meie oma Thredalia varianti.Kuigi kaks viimast soovitavad kasutada tavapärast sisefileed, otsustasin siiski katsetada oma tükiga. Serveerimiseks kasutasin traditsioonilist kooslust: soola-pipart, oliiviõli, sidrunimahla ja parmesaniviilakaid sekka.

1. Jamie - soovitab liha rullida eelnevalt soola-pipra ja maitsetaimede (tüümian) segus ning seejärel kuumal praepannil sortsu õliga minuti jooksul üleni praadida. Seejärel tuleb liha viilutada ja originaalretseptis serveerida marineeritud ubade salatiga.


No eks ma natuke kartsin seda esimest tükki, ikkagi toores ju. Tegelikult oli see päris lahe moodus, kus tekkis väike vastuolu toore ja küpsenud maitse vahel. Tükki oli aga väga raske õhukeselt viilutada ning ilmselt pisut ka seetõttu jäi praetükk ikka tuntavalt vintskeks.Järgmisel korral katsetan huvi pärast ka sisefileega.

2. Zuni - pisut keerukam variant. Lihatükk tuleb asetada kõigepealt jääkappi, et see külmuks, kuid läbi ei jäätuks. Judy sõnul kahjustab jäätumine liha enda maitset ja tekstuuri. Mina hoidsin oma looma kapis nii tunnikesejagu, suurema tüki puhul tuleks seda ilmselt kauem teha. Seejärel tuleb lõigata lihast viilud, mis oleksid ca 0,25 cm laiad, asetada need oliivõliga määritud kahe pärgamendi vahele ja õrnalt, kuid kindlakäeliselt lihahaamriga võimalikult õhukeseks taguda. Vahepeal saab vastu valgust kontrolida, kas haamerdus on ikka ühtlane. Siis korraks veel tainarulliga üle ja külmkappi 6 - 12 tunniks seisma.




Liha värv muutus õlis seismisel väga ilusaks punaseks. Õhtuse pildi peal ei ole see aga ilmselt hästi tuvastatav. Maitse oli hea, kuid siiski vajas liha lõikamine pisut pingutust ja hamba all oli ikka miskit tunda ka. Ilmselt peab selle variandi puhul olema väga vilunud lihataguja ning ega kõik lihatükid ole ka vennad.

3. Thredalia versiooni leiad siit. Mina kasutasin siin Jamie carpacciost üle jäänud praadimata tükki, mis oli maitsestatud soola-pipra-tüümianiga.



Mulle meeldis  kõige rohkem! Eelkõige, kuna selle carpaccio valmistamine oli imelihtne ja siin jäi liha muide ka kõige pehmemaks. Tõesti täiesti toimiv variant, vähemasti minu praetüki puhul küll. Teen kindlasti veel ja proovin ka väljapakutud küüslaugusema variandi järgmisel korral ära.

Olgu öeldud, et proovisin liha ka 12 tundi jääs hoida nagu seda teevad Profa (küll sealihaga) ja Tuuli. Proovin kunagi uuesti ja siis juba koos eelneva maitsestumisosaga, mis ilmselt siiski vajalik on, sest minul jäi see variant siiski tuimem kui 2 tunnine külmutus. Kui tehtud, annan aru, sest piprahärjakene näeb koos kõikide lisanditega tõeliselt ahvatlev välja.

Niisiis, järeldus järgmine.Tõesti ei ole tarvis kasutada kindlasti just sisefileed, kuid ilmselt on see siiski kõige lollikindlam ja sobib enamasti iga variandi puhul. Vilunud kokk võlub hea carpaccio välja ka pisut viletsamast tükist, kuid liha kvaliteet ja köögi kung-fu mängivad toidu õnnestumisel sel juhul kindlasti ka tunduvalt suuremat rolli.  Aa ja veel, et peale toore liha manustamist terve päeva vältel, olen muide täiesti elus ja terve ning mingeid tavapärasest erinevaid vaimseid ega füüsilisi kõrvalekaldeid pole siiani märgata olnud. :)

Kui teate veel mõnda head carpaccionippi, siis jagage palun julgesti.

kolmapäev, 11. mai 2011

Rukolasalat krõbeleivaga ja natuke muud salatijuttu kah

Sangade tungival nõudmisel algab nüüdsest ka siin majas salatihooaeg. Praegu tuleb veel leppida poekraamiga, aga peagi-peagi hakkab ka peenramaa vatti saama. Korrektne oleks vist öelda -peenralapp, arvestades selle asjanduse mõõtmeid. Aga see selleks.
Eile meisterdasin Zuni ainetel valmis ühe toreda salati ja sain sealt vajalikku meeldetuletust salatiliste teemadel, mida siin ka lahkesti jagan.Sest kordamine on tarkuse ema ja mis ühel hetkel meeles, see varsti meelest läinud. Endale ilmselt  pean varsti varuma kollaseid märkmepabereid, kuna tõenäoliselt saan minagi olema üks nendest väikestest vanamuttidest, kes unustab ära oma kodu ja nime, segase olemisega alevi peal uitab ja nii teiste ellu palju nalja ja naeru toob.

Niisiis, poest salatikraami valides jälgi :

  • Et salat oleks õiget värvi - kui lehed tunduvad tuhmid ja värvitud, on salat vana või valel temperatuuril säilitatud.
  • Lõikekoha värvust juurteta salatilistel. Kui see on värvunud pruunikaks, on samuti mõistlik karp poodi jätta.

Salatit ettevalmistades:
  • Pese see hoolikalt, kasutades suuremat kaussi külma veega. Viska salat sisse ja loputa ettevaatlikult segades. Vaheta vett, niikaua kui see puhtaks jääb. Väldi kraanist voolavat vett, kuna see võib õrnad lehed muljuda.
  • Kuivata salat enne kasutamist, sest märjad lehed rikuvad parimagi kastme maitseomadused. Kõige parem on kuivatamiseks kasutada vastavat abivahendit või siis köögipaberit. Jällegi peab tegutsemisel olema ettevaatlik.

Salatit valmistades:
  • Mõtle välja, mida sa soovid ja miks (see kehtib ilmselt ka paljude teiste asjade kohta elus). Kas serveerid salatit eraldi söögikorrana või mingi kindla toidu juurde. Viimasel juhul arvesta ka kõikide roogade kokkusobivust.
  • Pole mõtet kuhjata kokku mitut erinevat salatisorti ja komponenti, vaid püüa ka siin jälgida, mis millega kokku käib. Salatid on maitseomadustelt erinevad ja mõistlik on neid maitseid kastmete ja teiste komponentidega vastavalt kas siis võimendada või mahendada.
  • Maitse kõigepealt toorest salatilehte ja siis sama lehte koos kastmega. Kas maitse muutus paremaks? Kui ei, siis paranda kastet ja maitse uuesti. Ei ole tarvis ülemäära tähelepanu pöörata retseptides toodud komponentide kogustele ja suhetele. Võta need endale teadmiseks, aga tee nii nagu sulle rohkem meeldib.
  • Kasuta võimalikult värsket ja kvaliteetset toorainet.

Salatit eraldi söögikorrana serveerides on tihti probleemiks see, et äädikane maitse ei lähe mitte kokku suurema osaga veinidest. Siin peaks aitama kausi määrimine küüslauguga ja küüslauguste krutoonide kasutamine -  selline nipp peaks salatit punase veiniga pisut lähedasemaks muutma. Samuti võib proovida äädika asemel hoopis pisukese konjaki või sidrunimahla (valge vein) kasutamist.



Rukolasalat kurgi, redise, feta ja krõbeda leivaga
4-le


See salat on väga hea ka siis kui asendad krõbeleiva näiteks röstitud leiva krutoonidega. Kui feta tundub liiga vänge, siis võib selle asemel kasutada ka mozzarellat või kodujuustu.

Vaja läheb:
5 värsket mündilehte
u 6 spl extra-virgin oliivõli
1 1/2 spl punase veini äädikat
soola
30g krõbeleiba (või u 3 viilu)
100g rukolat
1 väike või pool pikka kurki
4 redist, viilutatud
50g fetajuustu
musta pipart
(12 väikest musta oliivi)

Haki münt ja sega oliivõli ning äädikaga. Maitsesta soolaga.

Murra leib suupärasteks tükkideks ja viska salatikaussi. Lisa 1/3 vinegretist, rukola ja sega.

Koori kurk ja lõika juustunoa või köögiviljakoorijaga pikkupidi pikad ja õhukesed serpentiinid. Lisa kurgid ja redised salatile, vala peale ülejäänud vinegrett ja sega ettevaatlikult.

Lisa fetatükid ja pipar. Vajadusel tee juurde veel kastet, sest krõbeleib imab vedelikku päris korralikult.

Soovi korral viska peale veel peotäis oliive ja serveeri.

teisipäev, 10. mai 2011

Harilik hapukoorekana väikese seenega


Hapukoorekana oli vähemasti kunagi minu ema kodune firmaroog ja kuigi väljanägemine ei ole toidul teab mis kaunis, on see ka meie praeguses menüüs kõrgelt hinnatud kraam. Lihtne valmistada veel pealekauba.
Originaalis peaks vist kasutama tervet tükeldatud kana, aga kuna meie lemmikud on koivalised, siis olengi kogu liha sujuvalt koibade-kintsudega asendanud. Praegu oli mul kapis väike sügiseste kukeseente ülejääk, mis potti juurde rändas, aga hea on kana ka ilma nendeta.

Vaja läheb:

1 sibul, hakitud
1 küüslauguküüs, hakitud
4 kanakintsu, nahk eemaldatud
5 porgandit, tükeldatud
loorberileht
200 g kukeseeni
600-800 ml kanapuljongit
1 spl tärklist, või jahu (kui paksemat kastet armastad, siis rohkem)
100 ml hapukoort
soola, pipart, ohtralt hakitud peterselli

Maitsesta kana soola ja pipraga

Kuumuta pannil sibul klaasjaks, ära pruunista. Lisa küüslauk ja seened ning prae läbi.

Vala segu kaanega malmpotti või lihtsalt sügavasse kaanega panni ja lisa sekka porgandid.

Prae nüüd endisel sibula-seenepannil kanakintsud kenasti pruunikaks ja viska need ka potti.

Juurde veel loorberileht ja kuum puljong ning siis kogu potitäis u 40 - 45 minutiks vaikselt kaane alla podisema.

Kui kints on pehme ja torkamisel eraldub täiesti selge vedelik, on kana valmis. Siis sega juurde veega vedeldatud tärklis ja lase natuke pakseneda. Nüüd veel hapukoor sekka ja pott tulelt maha.

Maitsesta vajadusel ja sega kastmesse osa pertersellist. Teine osa raputa lihtsalt serveerimisel kanale.

Kõrvale sobivad näiteks keedetud kartulid, kartulipüree, või riis.


esmaspäev, 9. mai 2011

Britarull rabarberi ja maasikatega

Werneri Brita kook on üks minu vaieldamatutest lemmikutest. Ei saa siinkohal mainimata jätta, et kunagi aastate eest oli vist analoogne küpsetis Birgitta koogi nime all  ka meie pere repertuaaris, see oli siis aga pigem talvise perioodi kook, kus beseekattel kasutati mandlilaastude asemel kreeka pähkleid ja täidisena vaid vahukoort.
Samuti on üks tore leiutis beseerull. Ideaalis küll, vähemasti minu jaoks, mitte liiga magus ja AINULT selle krõbeda beseeosaga. Proovisingi siis ühe Brita nüüd vahelduseks hoopis rulli keerata ja natuke kevadist rabarberit ka sisse miksida. Pisut rohkem mässamist oli, aga ei saa öelda, et nüüd väga ülearu. Moosi saab näiteks ka varem valmis keeta ja seda siis juba jahtunult kasutada. Koogi põhja leidsin Meriti blogist - suurel ahjuplaadil jäi see variant just parasjagu õhuke ja suht-koht hästi rullitav.

Vaja läheb:

Põhja jaoks:
3 munakollast
1 muna
1dl suhkrut
1spl vanillisuhkrut
150g võid
2,5dl jahu
2tl küpsetuspulbrit

Kate:
3 munavalget
1,5 dl suhkrut
100g mandlilaaste (sobivad ka metsapähklid, soolata pistaatsiapähklid vms)

Täidis:
300 g rabarberit
100 g suhkrut

200ml toorjuustu
200ml vahukoort
1 spl vanillisuhkrut
1 spl tuhksuhkrut
250 g maasikaid, tükeldatud


Vahusta munakollased ja muna koos suhkruga. Lisa sulatatud ja jahutatud või ning jahu ja küpsetuspubri segu.

Määri tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja aja märja käega ühtlaselt laiali.

Vahusta munavalged suhkruga tugevaks vahuks - kaussi tagurpidi pöörates ei tohi segu välja kukkuda. Kui kukub, siis tuleb vist uuesti proovida. :)

Vala munavalgesegu plaadilolevale tainale ja aja ettevaatlikult laiali. Puista peale mandlilaastud või hakitud pähklid.

Küpseta 175 kraadi juures u 20 - 25 minutit. Jahuta täielikult.

Samal ajal kui kook küpseb ( või enne seda) on mõistlik valmis keeta rabarbrimoos. Selleks lõika rabarber seibideks. Noori varsi ei ole tarvis eelnevalt koorida - värv jääb ilusam ja vaeva ka vähem.

Seibid potti ja suhkur peale. Keeda keskmisel kuumusel, kuni rabarber on pehmenenud (u 15 min). Jahuta täielikult.

Pööra valmis kook tagurpidi küpsetuspaberile ja kata moosiga.

Vahusta toorjuust suhruga ja vahukoor vanillisuhkruga. Sega mõlemad ettevaatlikult kokku, vala rabarberimoosiga määritud koogile ja aja laiali.

Kata kook maasikatükkidega ja rulli küpsetuspaberi abil. fikseeri kook veel teise küpsetuspaberi ja/või toidukile abil ja aseta vaagnale või taldrikule, ühenduskoht allpool. Hoia enne serveerimist veel vähemalt paar tundi külmkapis.


reede, 6. mai 2011

Viinamarjasorbett mündi ja sidruniga


Et siis mida teha kui mees on poest toonud kilo viinamarju täiesti hooajavälisel perioodil? Ma olen väga õnnelikus abielus, kuid momendid heast tahtest toodud maitsetute tomatite, hallitanud šampinjonide ja nende va viinamarjadega ajavad mind noooh ütleme, et pisut hulluks. Vaatasin ikka oma mitu päeva nõutult marjadega tõtt, kuni lõpuks võtsin jäätisemasina välja.
Tegelikult meeldivad mulle sügavkülmutatud viinamarjad niisama ka, aga siis ikka need õiged, septembri-oktoobrikuised. Praegu tuli natuke maitset timmida, kuid välja tuli täitsa põnev magustoit, mis ilmselt läheb järgmisel korral ka käiku. Eriti kui piparmünt peenral vohama hakkab ja mojitodega liiale ei taha minna. :)

Vaja läheb:

Kilo heledaid viinamarju
paar-kolm-neli-viis mündilehte (maitse järgi, aga siiski mõõdutundega)
2 spl sidrunimahla
vajadusel natuke vett ja suhkrut
Kuivatatud või värskeid kibuvitsa kroonlehti

Eralda viinamarjad vartest ja pese marjad hoolega puhtaks. Pane need blenderisse koos mündi ja sidrunimahlaga ning peenesta. Kui marjad on hapud, siis sulata suhkur ja vesi võrdses koguses siirupiks, vala marjasegusse ja sega korraks veel läbi. Kogus säti vastavalt marjade maitsele (1-2 spl on ilmselt täitsa piisav).

Kurna segu läbi peene sõela ja pane jäätisemasinasse.

Umbes 20 minuti pärast on sorbett valmis. Kui soovid tahedamat magustoitu, siis pane see veel tunnikeseks sügavkülma.

Kuuldavasti saab sorbetti teha ka ilma jäätisemasinata. Selleks aseta segu madala nõuga sügavkülma ja klopi kahvliga iga poole tunni tagant korralikult läbi.

Kaunista mündilehtede ja kibuvitsa kroonlehtedega. Võib kasutada ka roosi kroonlehti, aga sellisel juhul kindlasti mitte katsetada lillepoe lilledega ja nendega, kus putukamürk peal.