teisipäev, 29. mai 2018

Vietnamipärane kanasalat


Kui ilm kisub troopiliseks, ei kutsu veisepada enam nii valjul häälel kui võib-olla mõnel põhjamaisemal päeval. See kanasalat on igatahes minu viimase aja suur lemmik ja olen suuteline seda sööma ikka päris suurtes kogustes. Seepärast on retsepti juures ka viiteks "kuni neljale", mis on vist küll absoluutne miinimumjaotus. Tegelikult võib ka üksi olles sama portsjoni valmistada (ja kinni pista) -  kui juhtub järele jääma, siis maitseb see järgmisel päeval ka hea. Kui mugandamiseks peaks vajadus olema, siis punase kapsa asemele sobib tegelikult ka harik peakapsas väga hästi ning kes koriandriga sõber ei ole võib selle ära ka jätta. Eriti praktiliseks muutub see toit eelmise päeva ahjukanajääkide olemasolul - sel juhul kasuta filee asemel hoopis neid.

VIETNAMIPÄRANE KANASALAT
kuni neljale

1 broilerifilee (või u 200g eelmise päeva ahjukana)
200 g Hiina kapsast
200 g punast kapsast
1 porgand
1 rohelise sibula vars
1 tl õli

Kaste:
1 roheline või punane tšilli
1 küüslauguküüs
1 sl rafineerimata roosuhkrut või agaavisiirupit
1 tl riisiäädikat või valget veiniäädikat
1 sl laimimahla
1 sl Tai kalakastet
1 sl mahedamaitselist õli (nt.viinamarjaseemneõli)

Lisaks :
peotäis koriandri- ja mündilehti
peotäis maapähkleid

Kuivata kanafilee ja kuumuta pannil 1 tl õli. Lisa kanafilee, siledam pool all, kata pann kaanega ja kuumuta kana kesmisel kuumusel 4-5 minutit. Keera teine pool ja kuumuta samamoodi veel 4 minutit. Lõpuks tõsta pann tulelt ja lase kaane all 4 minutit puhata, seejärel eemalda filee ja lase jahtuda. Kui kasutad eelmise päeva ahjukanajääke, jäta see etapp vahele.
Sega kokku kaste. Selleks eemalda tšillilt seemned ja haki see ning sega hakitud küüslaugu ja ülejäänud kastme koostisosadega. Sega korralikult, kuni suhkur on sulanud.
Riivi porgand ja haki kapsad ning roheline sibul. Tõmba jahtunud filee kahe kahvli abil õhemateks ribadeks ja maitsesta kergelt supilusikatäie kastmega. Lisa kana köögiviljadele, vala peale ülejäänud kaste ja sega. Rösti kuival pannil maapähklid, haki kergelt ja puista salatile. Rebi sekka koriandri- ja mündilehed ning serveeri.

*Retsept valmis koostöös Talleggiga


reede, 25. mai 2018

Lihtne rabarbri-martsipanikook



Lihtsuses peitubki harilikult vist see kõige suurem võlu. Eriti rabarbri ja muu koduaiast pärit toidukraami puhul. Mu ema teeb näiteks  juba aastaid ühte rabarbrikooki, mis koosnebki põhimõtteliselt ainult munast, võist, suhkrust ja jahust ning alati on vaagen tühjaks söödud. Viimasel pereüritusel sõi mu 13-aastane õhtu jooksul ära näiteks lausa seitse (!) koogitükki ja kelkis sellega mitu päeva. See martsipaniga kook siin on suuresti sarnane, aga noh - martsipaniga ja meenutab oma tegevuskäigult pisut brownie valmistamist. Lihtne on ta aga sellegipoolest ja potte-kausse ka suurt ei määri, mis on minu arvates alati oluline pluss. Selle koogini jõudsin tegelikult juba kunagi aastaid tagasi kui oli tarvis ära kasutada peotäis pohli ja kapis suurt midagi peale martsipani ja põhiliste toiduainete polnud. Hapuka rabarbriga maitseb see aga samuti väga hea. 
Tavaliselt saab see kook meil enne otsa kui suuremaks serveerimiseks üldse minema hakkab, aga kui selline juhus peaks avanema, siis võib lisaks tuhksuhkrule koogile tõsta ka pisut apelsinimoosiga segatud jogurtit. Moosi lisan ma pigem vähem kui rohkem, et see annaks vaid õrna apelsinimaitse, sest kook ise on minu jaoks juba piisavalt magus ning hapukas jogurt pehmendab seda pisut. Kui moos kipub olema pigem tahke ja marmelaadine, võib seda enne kergelt kuumutada - nii muutub see vedelamaks. Magusasõbrad võivad aga sel puhul kapist välja võtta ka mõne hea vanillijäätise. Sellise täiendusega koogitükk võib mõne lihtsameelse külalise isegi ära petta, sest endiselt on tegu ühe väga lihtsa koogiga.


RABARBRI-MARTSIPANIKOOK
üheksale

200 g rabarbrit
120 g võid
120 g suhkrut
200 g martsipani
2 muna
2 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 sl riivitud sidruni- või apelsinikoort
tuhksuhkrut

Soovi korral serveerimiseks Kreeka jogurtit ja apelsinimarmelaadi


Kuumuta potipõhjas keskmise kuumuse juures pidevalt segades tükeldatud või ja martsipan ning suhkur, kuni saad ühtlase segu. Kui segu kipub liialt mulisema, alanda kuumust. Võta pott tulelt ja lase mõni minut jahtuda, siis klopi vispli abil ükshaaval sisse munad ja sidruni- või apelsinikoor. Sega jahu küpsetuspulbriga ning sega taina hulka. Viimasena lisa tükeldatud rabarber ja sega läbi. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud u 24x24cm suurusesse küpsetusvormi ja küpseta 170 kraadises ahjus u 25-35 minutit, kuni tainas on tahenenud ja kuldpruun. Jahuta täielikult ja puista serveerimisel peale tuhksuhkrut. Soovi korral lisa koogitükile supilusikatäis apelsinimarmelaadiga segatud jogurtit.





reede, 18. mai 2018

Suitsumakrellimääre


Külmsuitsu makrellist ehk skumbriast pole ma ausalt öelda kunagi aru saanud, aga mine tea -  võib-olla ühel heal päeval see veel juhtub. Kuumsuitsuga on lood aga palju roosilisemad ja seda kühveldan ma poekorvi ja selat edasi kodukülmikusse suurima rõõmuga. Ja muidugi ikka selleks, et valmistada allpool kirjas olevat leivamääret. 

Kergemaks vahepalaks või isegi kiireks eineks sobivad need makrellivõileivad minu meelest imehästi. Eriti sellisel suviseks kippuval ajal, mil käed-jalad pidevalt muid toimetusi täis.Vähetähtis ei ole selle puhtpraktilise leivakatte puhul ka fakt, et tegu on tõelise kameeleontoiduga, mida saab vastavalt vajadusele või olukorrale sobivaks sättida. Leiva ja tomatiga on see minu arvates mõnusalt argine amps, kuid ka peenemale peolauale või veinikõrvaseks sobib sama määre näiteks kergelt röstitud pika saia viiludel koos mõne lisakappari ja hakitud peterselliga garneeritult või miks mitte ka hoopis kurgiviiludel.
  Kui muidu ma toodete rasvasisaldusest suurt numbrit ei tee ja toekamate toitude puhul püüan pigem koguseid jälgida (või siis seda, et need teinekord ka pisut suuremad kogused päris harjumuspäraseks ei muutuks), siis siin kipun ma siiski lahjemat toorjuustu eelistama. Nimelt seepärast, et rasvase ja maitseküllase makrellikala leivamäärdeks muutmine vajab minu meelest juurde vaid pisut tasakaalustavat hapukust ja natuke pehmemat tekstuuri, et seda ikka mugav süüa oleks. Kergem toorjuust teeb selle töö kenasti ära ja ilma raskust lisamata. Viimast siis eelkõige maitset silmas pidades. Tavaline toorjuust sobib siia aga samuti väga hästi. Kindlasti võiks lisada ürte ja ikka korralikult. Mina eelistan tilli, peterselli ja murulaugu kolmainsust, kuid kui kodus satub olema vaid üks nendest, siis jääb nii ka väga maitsev.


SUITSUMAKRELLIMÄÄRE
u kuuele

1 kuumsuitsu makrell (skumbria)
100 g lahjemat toorjuustu
1 sl mädarõigast
julge sorts sidrunimahla
2 sl hakitud tilli, peterselli ja murulaugu segu (või ainult ühte nendest)
1 sl väiksemaid kappareid
soola, pipart
leiba või saia ja tomateid serveerimiseks

Puhasta kala ja sega teiste koostisainetega. Serveeri leiva/saia ja tomativiiludega.



laupäev, 12. mai 2018

Keefirikook rabarbriga


See kook siin vajab küll veidi tardumisaega, kuid valmib tegelikult ilma suurema jantimiseta. Kes emadepäeva pigem pealelõunasel ajal tähistavad, jõuavad selle kenasti veel hommikul külmikussegi pista. Eriti, kui pakk keefirit ja käputäis rabarbrivarsi juhtumisi kodus olemas on. Muidugi on see aga maitsev ka igal muul ajal. Kook meenutab oma olemuselt päris palju keefiritarretist - kui põhi ära jätta ja pista segu väikematesse vormidesse, siis võibki hoopis sellist versiooni kasutada! Pistaatsiapähklid ei ole kohustustlikud, kuid annavad koogile toreda värvikontrasti ning natuke raginat hamba alla samuti. Võid kasutada siin aga ka hoopis hakitud mandleid või pähklilised üldse välja jätta. 
Ilusat emadepäeva kõigile! Eriti emadele! :)


KEEFIRIKOOK RABARBRIGA

kaheksale

200 g rabarbrivarsi
100 g moosisuhkrut (Dansukker)
30 g maasikaid või vaarikaid (võivad olla külmutatud)
1 vanillikaun
julge sorts sidrunimahla
175 g kaeraküpsiseid
50 g võid
8 dl keefirit
0,5-0,75 dl heledat siirupit (Dansukker)
40 g želatiinipulbrit või 15 lehte želatiini
2 sl soolata pistaatsiapähkleid (soovi korral)


Vala potti koorimata tükeldatud rabarber ja moosisuhkur ning sidrunimahl. Poolita vanillikaun, tõmba noaotsa abil seemned välja ning pista koos kaunadega potti. Kuumuta, kuni suhkur on sulanud ning seejärel veel u 5 minutit. Lisa marjad ja lase täielikult jahtuda.
Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga ühtlaseks. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 24 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale.
Püreesta pool rabarbrisegust(eemalda enne vanillikaun) ja sega keefiri ning siirupiga. Sega želatiin u 4 sl veega ja lase pisut paisuda. Sulata madalal kuumusel väiksemas potis või vesivannil, kuni želatiin on sulanud. ( Kui kasutad želatiinilehti, leota neid eelnevalt vees, seejärel suru käte vahel liigne vesi välja ja sulata siis samamoodi nagu pulberželatiini). Sega želatiiniga väiksem kogus keefirisegu ning seejärel nirista kõik peene joana ülejäänud segu hulka, samal ajal hoolega segades. Vala rabarbrikeefir küpsisepõhjale ja lase külmkapis tarduda 4-5 tundi, veel parem üle öö. Serveerimisel tõsta peale järele jäänud rabarbritükke ja soovi korral ka hakitud pistaatsiapähkleid. 


* Retsept valmis koostöös D-kokaraamatuga

neljapäev, 19. aprill 2018

Ülepannikoogid peediga


Et nädala selgroog on murtud, võib juba südamerahuga pannkookide peale mõtlema asuda.  Ja miks mitte näiteks roosade! Sellised pannkoogid avastasin ma juba mõnda aega tagasi "Green Kitchen at Home" raamatust ja nüüd teeme neid pidevalt, sest ka kõige pirtsakamateleja pisematele pereliikmetele meeldivad need väga. Seda, et kookides sisaldub ka mõnevõrra peeti, pole mõtet muidugi ekstra suurelt välja reklaamida.
Retsepti olen natuke enda käe järgi lihvinud - riisijahu täistera kaerajahu vastu välja vahetanud, peedi  asemel on minu arvates lihtsam kasutada peedimahla  ja nipet-näpet veel, aga roosa värv on muidugi jäänud. Kes gluteeni kohe üldse ei talu (kaeras seda tegelikult ka pole, kuid kuna see sisaldab sarnaseid valke, ei pruugi seda sisaldavad toidud gluteeni suhtes ülitundlikule inimesele sobida. Kui pakil puudub vastav märge, siis toodetakse-pakendatakse kaeratooteid ka üldjuhul teiste, sh.gluteeni sisaldavate teraviljadega koos. Kerge talumatuse puhul ei pea aga üldjuhul kaerast loobuma), siis on riisijahu muidugi suurepärane ja aitab kookidel tegelikult isegi natuke paremini vormi hoida. Maitset ( ja kiudaineid!) on aga täistera kaerajahus pisut rohem ja sealt ka see minu eelistus pärit – kaerajahu vist lihtsalt on üks mu lemmikjahusid üldse. Ja muidugi saab kasutada siin ka klassikalist piima-nisujahu kombot, kui taimse piima ja alternatiivjahudega möllata ei taha. Rasvaine osas kasutan pannkookide puhul sama nippi juba aastaid – kui lisada pisut sulavõid tainasse ei pea seda rohkem pannile lisama ja nii ei jää ka koogid ülemäära rasvased. See töötab üldjuhul  ühtviisi hästi nii väiksemate kui suuremate pannkookide puhul.
Ja muidugi on iga hommik läbi roosade pannkookide vaadatuna ilusam! Seepärst tasub tainast purgiga külmkappi juba päev –paar varem varuda, et näiteks ka nädala algus rõõmsamate toonidega algaks. Enne kasutamist ära unusta tainast ainult loksutada!



ÜLEPANNIKOOGID PEEDIGA
ca 12 tk

4 dl mandlipiima (või tavalist piima)
1 dl peedimahla
5 muna
130 g kaerajahu (või riisijahu või tavalist jahu)
1 sl rafineerimata roosuhkrut
0,5 tl meresoola
1-2 tl võid

Klopi vispli abil kõik koostisained (välja arvatud või) kokku või surista blenderis ühtlaseks. Lase tainal u 30 minutit paisuda ja maitsestuda. Kuumuta pannil rasvaine ja sega hoolega tainasse. Küpseta pannil õhukesed ülepanni koogid keskmisel kuumusel mõlemalt poolt kergelt kuldseks. Vahepeal sega tainast. Mittenakkuva panni puhul rohkem rasvainet lisama ei pea – piisab tainasse lisatust ja jääkidest, mis pannile rasvaine kuumutamisest jäid. Ole kookide ümber pööramisel ettevaatlik, hea on selleks kasutada paari laiemat pannilabidat. Serveeri meelepäraste lisanditega. Näiteks maitsestamata jogurti , marjade ja agaavisiirupiga või moosiga.





pühapäev, 1. aprill 2018

Parmesanikana



Kui lihavõttelaud vajab kiiret ja lihtsat täiendust, siis võib tolku olla sellest roast siin. Muidugi võib seda süüa igal ajal, kuna tegu on suhteliselt universaalse toiduga. Retsept on pärit Lia Virkuse ja minu uuest raamatust, mis on pühendatud ainult kanaroogadele.  Meile mõlemale meeldib kanaliha väga nagu ilmselt paljudedele, sest statistika järgi pidavat kanaliha maailmas üldse kõige populaarsem lihaliik olema. Seda statistika asja võib vist isegi uskuma jääda, sest ka peale raamatuga kaasnevat vägagi aktiivset kanaperioodi meie kodus, söövad kõik seda endiselt suurima heameelega. Pigem olen mina see, kes vahelduseks nüüd ka midagi muud valmistaks. Pühadelauale sobib see toit aga küll hästi ning pealegi valmib ilma suurema vaevata.

On olnud aegu mil ma kohe üldse aru ei saanud, miks inimesed kanafileed vabatahtlikult söövad. See tundus justkui maitse ohverdamisena tervise või hea vormi nimel, sest suhteliselt rasvavaese tükina kippus filee alati kuiv jääma ja kui aus olla, siis väljas süües oli lugu sama. Seepärast panen siia kirja mõne nõksu, millest vähemasti mulle on kasu olnud ja mida on aeg-ajalt hea meelde tuletada:
  • Kuumuta täpselt niipalju kui tarvis ja mitte minutitki rohkem - kanafilee muutub üleküpsemisel vintskeks ja kiuliseks. Ometi ei tohi see ka tooreks jääda (salmonelloosi oht!). Keskmise suurusega kanafilee praadimiseks kuivata ja maitsesta see ning hoia u 30 minutit toatemperatuuril. Siis kuumuta suhteliselt tulisel pannil või ja oliiviõli ning prae filee siledam pool all, kaanega kaetult u 4-5 minutit. Keera kana ringi, kata jälle kaanega ning kuumuta veel 4 minutit, aga alanda kuumust. Lõpuks tõsta pann tulelt ja lase kaanega kaetult 5 minutit seista. Peale liha pööramist võib lisada pannile ka näiteks ürte (tüümian, rosmariin) ja/või viilutatud küüslauku.
  • Et filee on rasvavaene,  sobivad hästi sellised võtted nagu koos nahaga praadimine (kui on ise lõigatud tükk - valmistükid on üldjuhul juba ilma nahata.), peekonisse mässimine, paneerimine jne. Nii hoiab liha niiskust paremini kinni. Heaks nipiks on ka pošeerimine, ehk madalal kuumusel vedelikus küpsetamine - mis mulle isiklikult väga meeldib. Ahjus filee küpsetamiseks sobib hästi ka küpsetuspaber - vaata retsepti siit. 
  • Maitsesta! Kui võrrelda fileesid, mis on maitsestatud soolaga enne ja pärast küpsetamist, on minu kogemusel esimene üldjuhul mahlasem. Sool aitab niiskust lihas paremini kinni hoida ja seepärast võiks liha maitsestada isegi juba mõnda aega enne praadimist või küpsetamist. Koos marinaadiga, kus sees ka pisut rasva või kiude pehmendavaid aineid (nt.jogurt, oliiviõli vms) on tulemus veelgi parem.

Siinse toidu puhul saab filee mõnusa maitse kergest marinaadist ja säilitab mahlasuse tänu paneerimisele. Hariliku riivsaia kasutamine on muidugi ka ok, aga parema tulemuse saab kindlasti näiteks ise juuretisesisaiast või muu rustikaalsema iseloomuga saialisest (nt. ciabatta) riivsaia valmistades. Samuti sobib hästi ka jaapanipärane panko, mis tekstuurilt helbelisem ja krõbedam.

Rõõmsaid pühi!


PARMESANIKANA
Neljale

4 Talleggi broilerifileed
1 küüslauguküüs
1 sl oliiviõli
10 g värsket peterselli
50 g parmesani
1 tl riivitud sidrunikoort ja 1 sl sidrunimahla
2 muna
20 g riivsaia
soola, pipart

Kuivata kanafileed majapidamispaberiga ning sega need kausis kokku oliiviõli, hakitud küüslaugu ja sidrunimahlaga. Maitsesta kergelt. Lase seista vähemalt seni, kuni valmistad ette ülejäänud komponendid, kuid veel parem on, kui saad fileed jätta külmkappi maitsestuma pikemaks ajaks (2–12 tundi).
Sega kokku hakitud petersell, peeneks riivitud parmesan, riivsai ja riivitud sidrunikoor ning klopi eraldi kausis lahti munad. Suska fileed ükshaaval munasegust läbi ja pista seejärel juustupudisse. Vajadusel patsuta kate kätega veidi rohkem kinni, et fileed oleksid kenasti kaetud.
Lao kana sellisesse madalasse ahjuvormi, mis mahutaks just parasjagu ühe kihi fileesid, ning vala peale ülejäänud muna- ja juustusegu. Küpseta 200kraadises ahjus 25–30 minutit, kuni kana on kena krõbeda moega. Serveeri värske salatiga.


neljapäev, 22. märts 2018

Natuke raamatust "Fitness & toitumine" ning üks tore kakaopuder kirssidega



"Kas sinust saab nüüd Inna Uit?", küsis sõbranna kavaler, kui väikeses seltskonnas suure õhinaga tulevast projekti lahti üritasin seletada. Sama küsimuse esitasin järgmisel päeval igaks juhuks ka treener Romanile, kes pikemalt mõtlemata ja tõsisel ilmel vastas: "Ei, hoopis Arnold Schwarzenegger!"

Rohkem kui pool aastat ja päris mitu treeningut hiljem olen õnneks endiselt naisterahvas ja projekt ise trükikojast välja pääsenud ning raamatupoe lettidele maandunud. Nimelt Egle Eller-Nabi, Kristin Salupuu ja noh, ka minu raamat "Fitness & toitumine". Tuleb tunnistada, et sellist aju- ja puhtfüüsilist gümnastikat, mis kõigega kaasnes, ma endale küll kuidagi ette kujutada ei osanud ja eks see on olnud kõigi meie kolme jaoks üks paras katsumus, mis koosnes veel magamata öödest, mitu korda ümber kirjutatud peatükkidest, vaidlemistest ja väljapraakimistest. Õnneks on rõõm lõpptulemuse üle nende pingutuste tõttu ka seda suurem. 
Minu põhiliseks ülesandeks oli retseptipoole kokku panemine ja ülespildistamine. Teooriaosas panid pead kokku Egle ja Kristin, aga eks oma osa, põhiliselt rumalate küsimuste esitamise näol, oli siin minulgi. Et Egle ise on bikiinifitnessi profivõistleja ja treener ning Kristin TAI-spetsialist ja toitumisnõustaja, kes mõlemad fitnessi harrastajatega päris palju koostööd teevad ning mina selle ala puhul algaja koos oma sadade "agadega", sai materjali kokku palju (ma usun, et ühe korraliku Fitness-ENE sarja kooostamine oleks hea tahtmise juures ka täiesti võimalik). Piirdusime siiski vaid küllaltki mahuka info- ja retseptipakiga, kuhu said kirja treeningut ja toitumist puudutavad põhitõed, võimalused kuidas iseenda energiavajadust ja parameetreid üldjoontes hinnata ja arvestada ning nõuandeid nii lihasmassi kasvatamiseks kui dieedipidamiseks. Ja muidugi päris palju retsepte, koos välja arvutatud energia- ja makrotoitainetesisaldusega. Mina püüdsingi võhiklikkust aga vähendada nii, et suvest saati omal nahal selle elustiiliga tutvust tegin, ning muidugi ka kõik raamatus leiduvad toidud oma menüüsse lülitasin ja kinni pistsin. Lisaks minu retseptidele leiab raamatust aga ka Egle ja Kristini lemmiktoite ning nelja tubli fitnessitüdruku (kellest üks on muide 58-aastat noor) inspireerivad lood ja lemmikud. 

 


 Ma ei ütleks, et tegu on raamatuga, mis on mõeldud vaid kitsale ringile harrastajatest. Kui on veel keegi, kes (nagu mina veel nii poolteist aastat tagasi) fitnessi vaid kulturismiga seostab, siis tegelikult käib selle termini alla ka üleüldine jõutreening ning enda vormis hoidmine, mis nagu ka hommikujooks või rattasõit, ei pea alati päädima maratoni või suurvõistlusega. Väga palju kasu on sellest raamatust olnud just mulle endale - mõnes mõttes võib seda nimetada isegi elu muutvaks kogemuseks, mis tegelikkuses põhineb kokkuvõttes vaid mõne üksiku, aga väga vajaliku uue harjumuse lisandumisel ja teadvustamisel. Panen siia kirja ka mõned punktid ja avastused, mis mulle endale selle ajaga selgemaks on saanud, aga eks neid on muidugi palju rohkem:
  
  •  Jõusaal on ok. Kui varem käisin pigem rühmatrennides, joogas või hommikujooksul, siis nüüd on programmi lisandunud ka jõusaal. Ma olen suhteliselt tagasihoidliku natuuriga ja algul tundsin end nende masinate ja hantlite seltsis päris ebamugavalt. Sain aru, et kui mõni sõber (või abikaasa) trenni kaasa võtta, läheb algul lihtsamalt. Ja pole tarvis karta, et trenniga alustades muusika vaikib, kogu saal raskused maha pillab ja ainuüksi sind jõllitama jääb – kõigil on seal endagagi tegemist küllaga. Jõutreening on tegelikult see, mis aitab keha vormida just enda eesmärkidest lähtuvalt. Rühmatrennid on üldjuhul tempokamad ja aitavad pigem üldist toonust hoida, minu puhul vähemalt toimib samuti ka BodyPump, olgugi, et tänu raskustele on see ehk pisut tõhusam. Eelnev pikem periood jooksu ja rühmatrennidega alandas mul näiteks küll kaalunumbrit, kuid ei teinud suurt midagi makaronkäsivarte ja loppis kõhuga (ikkagi kahe toreda lapse ema). Olin selle olukorraga leppinud ja üleliia muret ei tundnud, aga peale paari kuud jõutreeningut nii umbes 2-3x nädalas, hakkasin märkama muutuseid ja nüüdseks on need väikesed iluvead suuresti kadunud. Pealegi ei ole lihastreening ainult välimusekeskne tegevus - kui oled hädas näiteks alaseljavaludega nagu mina, aitab just kerelihaste tugevamaks muutmine (kuigi pead tundma oma piire ja sel juhul valima oskuslikult harjutusi - olen mitu korda ka hoogu sattunud ja oma seljale saalis liiga teinud).
  • Keegi ei ole tavaline (samas ka mitte ülemäära eriline).  Mul on olnud perioode, kus olen kartnud süsivesikuid rohkem kui kloune või nukke. Meil kõigil on oma eripärad ja maitse-eelistused. Mõni ei talu piimatoooteid, mõnel takistavad eetilised tõekspidamised osta kindlaid tooteid või tarbida teatud toidugruppe. Mõnele ei maitse lihtsalt  muna, koriander või banaan. Me kõik aga vajame aga elutegevuseks piisavas koguses energiat korraliku kütuseseguna rasvadest, süsivesikutest, valkudest, vitamiinidest ja mineraalainetest. Kuigi kogused sõltuvad paljudest asjaoludest, ei saa keegi öelda, et tema kehal mõnda neist tarvis pole. Keha on küll uskumatult tark instrument, aga mitte kõikvõimas. Ja kui märkad, et väsimus vaevab, küüned kipuvad lõhenema ja nahk kuivab, siis pole üldjuhul süüdlast tarvis kaugelt otsida. Kui sa ei talu mõnda toiduainet, kas siis tervise või lihtsalt eelistuste pärast, otsi asendusi, aga ära jäta menüüst välja tähtsaid valguallikaid vms. Ja toit peab igal juhul maitsema hästi, muidu jääb ka kõige tervislikum ja professionaalsem toitumiskava ühekordseks ettevõtmiseks. Olen kokkuvõttes ka aru saanud, et näpuga järje ajamine ja kontrollfriiklus makrode-mikrode osas on vähemalt tavaharrastaja jaoks pikemas plaanis ja igapäevase ettevõtmisena paras ajaraiskamine, sest grammi täpsusega ei ole ühegi toiduaine väärtust võimalik hinnata, kui sul just oma isiklikku väiksest laborit kodus ei juhtu olema. Küll aga on nt Nutridata andmebaas, My FitnessPal või muud analoogid headeks abilisteks oma toitumisharjumuste ja koguste esialgsel kaardistamisel ja võib-olla ka pisteliseks kontrolliks, kui tunned, et toitumine teinekord lappama kisub.
  • Söö see kook ja joo see vein! Aga mitte iga päev. Olen täheldanud, et pigem mõjub halvemini see, kui midagi paaniliselt väldid. Minu eelmine, pool aastat ilma alkoholita eksperiment, lõppes näiteks küll väga toreda, aga siiski vast liiga tormilise peoga (millele omakorda järgnes raskekujuline teadagi mis). Kord-paar nädalas mõistlikus koguses teadlikult patustada on ka heaks iseloomuharjutuseks ning ei teki tunnet, et see on nüüd viimane kord elus, kui endale näiteks jäätist lubada saad, mis tervet karpi korraga tühjaks sööma sunniks.
  • Tasakaal ja järjepidevus. Kuigi pean enda toidulauda laias laastus üpris tervislikuks, kipun kiirematel perioodidel ennast tahaplaanile jätma ja sööma nii nagu juhtub ja sageli ka seda, mida parasjagu käepärast on. Kui teadlikult toidukordi ette planeerida ja lihtsalt võtta endale see aeg söömiseks (vahel on see tõesti lihtsalt otsustamise küsimus), jäävad ära hilisemad imelikud isud ja kõrvalekalded, mille järelmõjud võivad kesta päevi või halvemal juhul kõik eelnevad pingutused lõpetada. Lihtsam on kogu aeg ree peal olla, kui proovida sellele tihti ja suurenevate vahemaadega tagasi peale hüpata.

      Kes soovib fitnessi kohta rohkem teada saada, meie kolmeliikmelise naiskonna muljeid kuulda või mõnele kindlale küsimusele vastust saada, siis reedel, 23.märtsil, kell 17:00 oleme Viru Keskuse Rahva Raamatus ja räägime just nendel teemadel. 


 

Pika jutu lõpetuseks jagan ka ühte töö käigus tekkinud retsepti, mida väga armastama olen hakanud. Leotatult on teravili kehale muide palju paremini omastatav ning sellisel kujul ei ole tegu üldse tavapärases mõistes pudruga - pigem meenutab see kakaokreemi. Kui soovid magusamat maitset, lisa rohkem banaani. 

RUKKI-KAKAO TOORPUDER JOGURTI JA KIRSSIDEGA

E: 417 kcal SV: 52 g R: 12 g V: 18 g

40 g täisterarukkihelbeid
15 g linaseemneid
1 dl vett
50 g tükeldatud ja külmutatud banaani
100 g külmutatud kirsse
120 g Kreeka jogurtit (4%)
5 g (toor)kakaopulbrit
näpuotsaga kaneelipulbrit

Leota rukkihelbeid ja linaseemneid üle öö vees. Tõsta eraldi kausiga külmkappi sulama sügavkülmutatud kirsid. Hommikul lisa leotatud rukkihelvestele ja linaseemnetele kakao, kaneel, külmutatud banaaniviilud ja pooled kirsid ning töötle saumikseriga ühtlaseks. Aseta klaaspokaali kihiti pool jogurtikogusest, mõned kirsid ja siis rukkisegu. Kõige peale tõsta ülejäänud jogurt ja marjad.